The Economist: USA vabaduse ja julgeoleku kaalukauss on liialt julgeoleku poole kaldu
Reamees Bradley Manningi süüdimõistmine eelmisel nädalal saladuste lekitamise eest WikiLeaksile peaks olema märk USA üliinnuka julgeolekukultuuri kohta. Pärast 2001. aasta 11. septembrit kallutas George W. Bush kaalukausi liiga palju vabaduse juurest julgeoleku suunas ja see on sinna jäänud ka Barack Obama ajal, kirjutab The Economist.
USA luureteenistuste endine kaastöötaja Edward Snowden sai Venemaalt aastaks ajutise varjupaiga. Ta paljastas USA rahvusliku julgeoleku agentuuri (NSA) salajase andmetekogumise miljonite USA kodanike kohta. Obama administratsioon on samal ajal kogunud ajakirjanike telefoniandmeid ja andnud lekitajaid kohtu alla, kirjutab The Economist.
The Economist on enese sõnul kogu südamest USA ja isikuvabaduste austamise toetaja. Samal ajal tunnistab ajaleht, et iga valitsuse esimene ülesanne on kaitsta oma kodanikke. Vabaduse ja julgeoleku tasakaalu muutmine oli pärast 11. septembrit mõistlik. Kuid Ameerika väärtused ei oleks tohtinud saada Bushi terrorismivastase sõja ohvriteks, leiab The Economist.
Guantánamo vangilaagri kinnipeetavate tähtajatu kinnihoidmine oli protseduurireegleid järgivast kohtuprotsessist keeldumine, kirjutab The Economist. Vangide piinamist nimetati täiustatud ülekuulamismeetoditeks. Iraagi kurjategijate alandamine Abu Ghraibi vanglas 2003. aastal ja muu selline oli endise asepresidendi Dick Cheney ja endise kaitseministri Donald Rumsfeldi juhitud käitumisviisi tulemus, mis The Economisti hinnangul oli ebaameerikalik ja aitas kaasa vaenlaste soetamisele. Obama on piinamise lõpetanud, kuid Guantánamo vangilaager eksisteerib endiselt ning vana kättemaksusüsteemi on tihti tugevdatudki.
Ei Snowden ega Manning ole The Economisti hinnangul liberaalsema lähenemise parimad esindajad. Mõlemad rikkusid seadust, paljastades andmeid, mida nad olid vandega lubanud salajas hoida. Ameerika luureagentuurid ei saa eksisteerida, kui nende töötajad lobisevad, ning kui massiline lekitamine on muutunud poliitiliselt moodsaks ja tehniliselt teostatavaks, on vaja hirmutamisvahendeid. The Economisti arvates on Ameerikal õigus Snowden kohtu alla anda nagu Manning.
Mõlemad mehed näitavad ajalehe sõnul siiski ka seda, et Ameerika kaldub endiselt liiga palju julgeoleku, mitte vabaduse suunas. Kui Snowden põgenes, väideti, et NSA andmekogumiseks on volitused andnud kongress ja rahvusliku julgeoleku kohus. See argument tundub üha vähem vettpidavana. Tegelikult on kohtu- ja seadusandliku võimu järelevalve NSA tegevuse üle vaid näiline, kirjutab The Economist.
Salajane kohus tõlgendab valitsuse volitusi seaduse järgi ning annab välja rutiinseid ordereid. Ameeriklased ei tea aga kohtu otsustest midagi ega saa nii neid ka vaidlustada. Kui kongress teoorias kohtu otsused või NSA käitumise vaidlustab, võib ta seadusi muuta. Poliitikud, kes teavad, mis toimub, ei tohi oma murest avalikult rääkida ning ametnikud võivad kongressi ees aru andes turvaliselt valetada. Kui avalikkus ei saa kohtuotsuseid vaidlustada, muutub kohus täidesaatva võimu instrumendiks ja võibolla ongi juba seda, kirjutab The Economist. Tänu Snowdenile on see kafkalik süsteem nüüd luubi all.
Manningit peeti rasketes tingimustes üksikvangistuses üheksa kuud (tema enda kaitseks, kena putinlik lähenemine, märgib The Economist). Süüdistus esitati 1917. aasta spionaažiseaduse järgi, mille eesmärk on karistada reetureid ja spioone, mitte vilepuhujaid. Manningit süüdistati vaenlase abistamises, mille eest võib karistada surmanuhtlusega, sellel alusel, et tema lekitatud dokumendid avaldati internetis, kus al-Qaida neid näha võis. Kuigi selles osas mõisteti Manning õigeks, pandi heade kavatsustega, kuid segaduses noor mees ikkagi sajandiks vangi, kirjutab The Economist.
Selline karmus on The Economisti hinnangul saavutada soovitule vastupidine ja ebaõiglane. Igal demokraatial on vaja saladusi. Aga vältimatute võimu kuritarvitamiste paljastamiseks vajab iga demokraatia ka lekkeid. Snowdeni toetajad lisavad, et ta põgenes kõigepealt hiinlaste ja siis venelaste käte vahele Manningi karmi kohtlemise tõttu. Ameerikale oleks parem, kui ta püüaks end õigustada Ameerika kohtus, leiab The Economist.
Vähesed ameeriklased suhtuvad Manningisse ja Snowdenisse suure sümpaatiaga. Suhtumine salastatusesse on aga muutumas, teatab The Economist. Esimest korda pärast 2004. aastat, kui küsitlusfirma Pew esimest korda seda küsimust küsis, ütleb vähem ameeriklasi, et valitsus peaks julgeolekumeetmeid karmistama, kui on neid, kes ütlevad, et valitsus on läinud kodanikuvabaduste piiramisega liiga kaugele.
Iga luureteenistus riivab kodanikuvabadusi ja Ameerika omad on oma peamise tööga – rünnakute ärahoidmisega – toime tulnud, kirjutab The Economist. Iga demokraatia vajab aga ka nende riivamiste kontrolli all hoidmist ja spioonide vastutusele võtmist. Kõigist maailma demokraatiatest peaks USA olema see, kes peaks seda pinget kõige paremini mõistma. USA põhiseadus rajaneb arusaamal, et vastutavatel kohtadel olevad inimesed on ekslikud, kirjutab The Economist.
