Priit Hõbemägi: Kas e-pilet on mugavusteenus või paratamatus?
Selle nädala alguses ilmus päevase vahega kaks transporti puudutavat uudist. Esimene rääkis sellest, et alates 1. augustist peavad Estonian Airi Eco- ja Light-piletiga reisijad end lennule registreerima Estonian Airi kodulehel või lennujaama check-in'i automaadis. Vastasel juhul ehk siis kui nad kasutavad lennujaama check-in lauda, peavad nad maksma 10 eurot.
Muidugi, lennukisse pääsemiseks on vaja veel pardakaarti. Need reisijad, kellel on check-in Estonian Airi kodulehel tehtud, kuid kes ei saa mingil põhjusel ise pardakaarti välja printida, saavad selle tasuta välja trükkida lennujaama check-in'i automaadist, küsida seda võimalust pagasi äraandmislauast või check-in'i lauast. Mis eriti oluline - kui reisijal on telefon, kus pardakaardi triipkood on loetav, siis trükitud pardakaarti ei olegi vaja.
See kõik on täiesti loogiline - asjaajamine muutub vähehaaval üha enam elektrooniliseks. Samas tuleb riske pigem juurde - näiteks sureb telefoni aku just kriitilisel hetkel (kellel seda juhtunud ei oleks!) või kustutab nutitelefoni haaranud laps ühe näpuliigutusega pileti või uputab telefoni hoopis mahlaklaasi...
Sellisel juhul peaks riskide kasvamist tasakaalustama lennufirma ja reisijate vahelise usalduse suurenemine, millesse ma esialgu eriti ei usu, aga loodan sellele pikemas perspektiivis. Teisest küljest ongi uue tehnoloogiaga varased kohandujad suuremate riskide meelevallas.
Teine selle nädala transpordiuudis kandis umbes sellist pealkirja, et kontrolör viskas sõitja väljatrükkimata sõidupiletite tõttu rongist välja. Tegu oli Edelaraudteega ja kodanik ostis veebikassast pileti Tallinn-Pärnu rongile.
Kuigi inimene soovis piletit päris kassas välja printida selgus, et seda võimalust ei ole. Küll oli pilet kenasti sõitja suure ekraaniga mobiiltelefonis PDF-failina olemas. Kuna kontroll elektroonilist piletit ei tunnistanud ja nõudis uue pileti ostmist, tuli isal ja tütrel sõit Pärnusse pooleli jätta juba Tallinn-Väikse jaamas.
Nimelt kehtib Edelaraudteel kord, et esimeses klassis ei ole väljatrükitud piletit vaja, kuid on vaja teada pileti koodi; teises ja tavaklassis on vaja aga esitada pilet paberile väljatrükituna. Pileteid ei saa aga tavalistes piletikassades välja trükkida.
Paberpilet olevat vajalik veel selleks, et piletite kontroll teises ja tavaklassis oleks "tõhus ja kiire". (Kas esimeses klassis seda nõuet ei ole, ehk kontroll võib olla hoopis ebatõhus ja aeglane?)
Edelaraudtee nimetab esimese klassi reisijate e-piletit "mugavusteenuseks". Selle kontrollimiseks on esimeses klassis kontrolöril võimalus kasutada arvutit, millega pileti kehtivust täiendavalt tuvastada.
Nendest kahest näitest selgub, et progressiivset e-piletit kasutavad transpordiettevõtted erineval moel: Estonian Air selleks, et vähendada kulusid inimtööle check-in lauas - kui reisija ise tšekkimist ära ei tee, siis karistatakse teda sisuliselt 10 euroga. Edelaraudtee aga nimetab e-piletit "mugavusteenuseks", mille kasutamise õiguse omandab vaid see, kes pileti eest rohkem maksab.
Kellel on õigus? Mulle tundub, et Estonian Air on õigel teel, ehkki 10-eurone "trahv" on solvava maiguga ja selle võiks ära kaotada; Edelaraudtee seevastu paistab liikuvat tagasi minevikku, sest sisuliselt tasuta e-teenus muudeti hoopis kallima kategooria mugavusteenuseks.
