Kas kodust väljatõstmine on ilus juhtum? Ei, kuid kui see "kodu" ei kuulu enam sinu omandisse ning makse sa selle eest ei maksa, siis on see tegevus õigustatud ja õiglane. Korteriga seotud juhtumite puhul keevad alati emotsioonid üle, sest tegemist on elukohaga, mis võib, kuid ei pruugi olla saanud seal elavatele inimestele kalliks. Enamasti on ka tahtmine asuda väljatõstetute poolele ning kiruda väljatõstjaid.

Kujutagem ette aga teist olukorda: näiteks olete te ostnud auto, maksnud selle eest nõutud summa ning saanud endale omandi. Nüüd te aga oma ostetud autoga sõita ei saa, sest eelmine omanik otsustab isekeskis, et pole nõus selle konkreetse sõiduki juhtimise privileegist veel loobuma, olgugi et tal pole selleks enam õigust.

Siin ei ole tegelikult väga palju arutada või võlgnike poolel sõna võtta - kui oled võlgu ja ära ei maksa, siis võid arvestada teatud tagajärgedega ning aastatepikkune võlguolek ei saa kellelegi üllatusena tulla. Küll aga võib koputada riigi uksele, sest inimesed, kes leiavad ennast taolisest olukorrast, jäävad kaitseta. Toetused, asenduselupaik ajani, mil pere saab uuesti jalad alla - sellised asjad on Eestis pehmelt öelda puudulikud.

Kogu probleem läheb iseenesest sügavamale kui see üks väljatõstmine. Millest tekkisid võlad? Kas töötus, laristamine või eesmärgitu laenamine ebavajalike luksuskaupade ostmiseks? Need kõik on variandid, mis esinevad Eestis üsna sageli. Töötus on neist kõige teravam, üldist laadi sotsiaalne probleem. Samaväärseks võib tembeldada ka ebainimlikult madalad töötasud. Jah, kõrgemad kui mõnes Aafrika riigis, kuid meie maksutasemega absoluutselt mitte kooskõlas.

Lihtne reegel peaks olema, et miinimumpalgaga on võimalik üürida elukohta, saada söönuks ning kanda seljas riideid. Eestis peab alati leidma lisaks mingi muu variandi, sest vähemalt üks kolmest (elatud, söödud, riides) jääks kõrvalise abita olemata.

Kui keegi soovib süüdistada süsteemi, siis neil on selleks igasugune õigus. Teisalt tuleb aga meeles pidada, et neid inimesi, kes jäävad oma kodudesse elama ja tulevad kuidagimoodi ots-otsaga kokku, on rohkem kui inimesi, kes tõstetakse välja.

Fakt on ka see, et kui välja hakatakse selgitama "tõelist õiglust", siis jääb üks pooltest alati kaotajaks. Õiglus ei tähenda "kõigile võrdselt", vaid "igaühele see, mis talle kuulub". Hüpoteetiliselt.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid