Tuhanded lapsevanemad on jäänud poliitmatemaatilistes tehetes kaotajate poolele. Tehte teinud poliittehnoloogid on nimelt leidnud, et lasteaiakohtade või korruptsioonivaba asjaajamise asemel on võimul püsimise seisukohast olulised hoopis muud asjad, näiteks Tallinna TV või kirik Lasnamäel. Vaadates erakondade populaarsust, saab selgeks, et panustatud on õigetele asjadele – Keskerakonda eelistas viimase Emori küsitluse järgi enim vastanuid, järgnesid SDE ja Reformierakond.

Kuigi mõned reformierakondlased on lubanud Tallinna TV päevapealt kinni panna, tuleb selleks mõistagi võimule saada. Aga nagu eelnevast näha, ei saa sinna teps mitte lasteaedade ehitamise või televisiooni sulgemisega…

Nii tekibki küsimus, milliseid eesmärke ja kelle jaoks võimulolijad ikkagi täidavad? Kas nad esitavad küsimuse, mida on Eestil vaja või piirdutakse märksa isiklikuma küsimusega – mida on vaja erakonnal?

Kas vaikselt kokku kuivava rahvastikuga riigil ja selle pealinnal on üle tuhat last? Ilmselt mitte. Kas ühe Eesti erakonna arvates on meil üle tuhat last? Tahaks loota, et samuti mitte, aga teod räägivad teist keelt.

Andrei Hvostov on kirjutanud, et kui lapsevanemad saaksid hääletada oma lapse eest, suureneks nende tähtsus poliitikute jaoks ja seega pingutataks selle valijagrupi nimel ka rohkem. Aga sellise lähenemisega mindaks juba demokraatia alusväärtuste kallale. Seega oleme tagasi alguses, küsides, kuidas süstida võimuritele riigimehelikkust ja tervet mõistust?!