Venemaalt ei saa odavamalt isegi sihvkasid!
Venemaal pikka reisi plaanides Eestist paaki täis osta ei tasu. Kütuse hinnavahe on peaaegu kahekordne. Bensiiniliiter maksab Venemaal umbes 32 rubla, meie rahas veidi alla kolme neljandiku euro. Hinnavahe on siiski aastatega vähenenud, päris kaks korda odavam kütus enam pole.
Esialgu on rublahindade jälgimine harjumatu. Esimese ostupeatuse teeme Pihkva supermarketis. Piiritaguse on vallutanud üle-Venemaaline kett Lenta24, mis on avatud ööpäev läbi ja kus müüakse kõike.
Kõrged laed laohoonetaolises ruumis koos suure kaubavalikuga meenutavad Bauhofi ja Maksimarketi segu. Kaubavalik on üsna tavapärane, silma hakkavad vaid mõned üksikud slaavilikud nüansid.
Pakkuda on mitmesugust kaalukaupa ning saiariiulil on meie suure musta leiva valiku asemel mitmesugused silmale harjumatud küpsetised, midagi palmikute ja kreemisaiade sarnast.
Silma torkavad ka hiigelsuured, umbes kilosed saiad ja leivad, viimased olid isegi soojad. Ja hinnasilt nende all oli šokeerivad 7 rubla ehk eesti rahas 20 eurosenti. Pole võimalik, imestasin. Kas mingi viga? Saia ümber pakendil oli hind umbes kümnekordne ja silti mitmendat korda seirates märkasin, et tegemist on 100 grammi hinnaga. Väga huvitav hinnalõks, kui nii võib öelda. Üliväike hind tõmbas ka ilmselt väljastpoolt Pihkvat saabunud noormeeste tähelepanu, kes suurtest saiadest veidi eufooriasse sattudes põgusalt üksteist nendega klohmima kukkusid.
Hindu sirvides ei hakka silma midagi eriti odavat, välja arvatud ehk arbuus, mille kilo eesti rahas on umbes 30 senti. Munad on umbes euro või pisut peale nagu meilgi, või tundub kallimgi – 200 grammi soodushind ulatub peaaegu 2 euroni.
Eesti keelt ei tasu pruukida
Üks iseloomulik joon tervel Venemaal on, et kõik kaubad on kohalikele odavamad ja võõrastele kallimad. Nii ei tasu näiteks turul väga agaralt eesti keelt pruukida, vaid tagasihoidlikus koguses venet rääkida ja küsida lihtsalt võimalikult loomulikult "Skolko?". Siis peetakse ehk venelaseks ega koorita nii hullusti.
Supermarketis on igal kaubal kaks hinda: üks säästukaardi omanikule ja teine tavahind. Kõik tavahinnad on kauba juures väikselt ja ühtki kaardihinnata toodet ei leidu terves poes. Kui mõni toode on sooduskaardiga eriti odav, siis on see teist värvi, muidu on kõikide kaupade hinnavahe euro-paar.
Üks iseloomulik asi Venemaa supermarketile on kaubaartiklite rohkus. Mitmekilosed makaronipakid, topeltsuured munarestid, riiulite kaupa terveid kanu, hiiglaslikud pelmeenipakid. Viimaseid müüakse erinevalt Eestist muide ka lahtiselt. Nätsupakki ei õnnestunudki mul osta, sest nägin neid müügil vaid plokikaupa.
Teeäärsesse söögikohta sisse astudes tundub hinnakiri nitševo. Pakitee on veidi alla euro, pelmeenid umbes 2 eurot, pannkoogid eesti rahas ca 50 senti, kuid portsjonid on imepisikesed, nii et kõhtu neist päris täis ei saa. Korraliku lõunasöögi eest tuleb suvalises Venemaa punktis maksta siiski umbes sama palju kui Eestiski. Väikses külakeses võib kohaliku kaubaga muidugi rohkem vedada, kui sind venelaseks peetakse, aga supermarketis ei ole isegi sihvkad odavamad kui Eestis, võibolla kallimadki.
Kütuse hinna juurde tagasi tulles tuleb aga märkida, et vahemaad on Venemaal suured. Ringi sõites läheb kütust mehemoodi, nii et soodsam kütus kulub tõesti ära. Kallimad transpordikulud kergitaks kaupade hinnad tõenäoliselt kaarega Eesti hindadest üle.
