Siseminister vaatab õnnetuste statistikat ja kiitleb paranenud näitajatega. Kuna päästevaldkonnas on riiklik prioriteet inimelude säästmine nii liikluses, tules kui ka vees, siis pealiskaudsel vaatlusel võikski nagu rahul olla. Aga kui arvestada Eesti rahvaarvu drastilist vähenemist, siis ei saa kuidagi leppida, et õnnetustes hukkus meil 2012. aastal 195 inimest, neist osa mereõnnetustes. Tänavu esimesel poolaastal on meres elu kaotanud neli inimest. Ka on kasvuteel mereõnnetuste arv.

Viimase kümmekonna aasta jooksul on üle Eesti tehtud korda kümneid väikesadamaid ja korrastatud lautrikohti. Kui on toimivad sadamad, siis on olemas ka nende kasutajad, keda aasta-aastalt juurde tuleb. Olgu nad siis kutselised kalurid, ühevõrgumehed või lõbusõite tegevad paadi-, kaatri- või purjekaomanikud. Just suvekuudel on üha enam ka neid, kes ostavad endale kaikoha ja veeolusid täpselt tundmata lähevad ohtu eirates merele või järvele ka siis, kui kohalikud veekogule lähedalegi minna ei tihka.

Kuidas kindlustada paremini inimeste turvalisus?  Murega väikesadamate ohutuse pärast on minu poole pöördunud nii Peipsi kui ka Saadjärve ja Võrtsjärve äärsed aktiivsed kohalikud inimesed. Ja ka saarlased, kelle tegemistega ma suvel hästi kursis olen. Saaremaa Tagaranna küla mehed on lausa omaalgatuse korras püüdnud soetada kasutatud merepääste tehnikat, et Rannaaugu sadamat igati kaasaegseks ja turvaliseks teha. Müts maha nende ees!

Arvan, et peaksime enam usaldama ja kaasama kohaliku kogukonna seast pärit vabatahtlikke. Et ei läheks nii, nagu juhtus Saadjärve ääres, kus päästjad läksid küsima keskkonnakaitsjatelt luba, et kasutada järvel suurema võimsusega paadimootorit. Neile seda ei antud, sest kardeti, et äkki läheb veesuusatajate vedamiseks või lihtsalt lustisõiduks.

Reeglina on väikesadamatega seotud inimestel olemas soov ühiskonda ja ohutusse panustada, kuid neil puuduvad vajalikud vahendid ja ka rahalised võimalused. Siin on koht, kus riik saaks appi tulla - kaardistada ära sadamad, pidada kohalikega nõu, mida on hädapäraselt vaja ära teha ja mis kõige olulisem - aidata vabatahtlikke tehnika ja abivahendite soetamisel. Sarnaselt on riik toetamas vabatahtlikke päästekomandosid. Uskuge, kõik see toob säästetud inimelude näol ühiskonnale rohkem tagasi kui sinna panustatud maksumaksja raha.

Ja loomulikult lasub merele või järvele minejatel endal vastutus - enne „otste lahti" tegemist tuleb alati tutvuda ilmateatega, kontrollida oma aluse korrasolekut ja seda, kas kütust jagub ja kas mobiiltelefon on laetud.