Sergei Stadnikov: Egiptuses valitsev ramadaaniaegne vaikus on suhteline
Kuna pealinnas Kairos (koos eeslinnadega elab seal vähemalt 20 miljonit inimest) katkeb vaeste linnaosades sageli elektriühendus, siis on näiteks petrooleumi olemasolu paljude perede jaoks lausa möödapääsmatu vajadus. Paraku ei ole vahepealsete aastatega kallinenud valgusallikat sageli sugugi kerge hankida. Kohati on see muutunud lausa defitsiidiks.
Lisagem veel siia vananenud veevärgi, kasvava tööpuuduse (reaalselt ca 20%), kommunaalteenuste tihtipeale ebarahuldava kvaliteedi jne. Eraldi esiletõstmist vajavad Egiptuse ees seisvad toiduainete impordi probleemid: olemasolevad nisuvarud suudavad katta vaid kolme kuu vajadusi. Kujunenud potentsiaalselt ohtlikku olukorda tuleb kõige kiiremas korras muuta veidigi paremaks, muidu võivad näljamässud puhkeda veel enne 7. augustil lõppevat ramadaani.
Üheks tähtsaks meetmeks saab kindlasti olema Saudi Araabia, Kuveidi, Araabia Ühendemiraatide ning Katari poolt lubatud vähemalt 12 miljardi USD suurune kriisiabi. Kuid see pakub ainult ajutist leevendust. Samal ajal kestavad isegi paastukuul ekspresident Mohammed Mursi toetajate ja tema vastaste alalised miitingud, näiteks Kairo Ülikooli juures ja Tahriri väljakul.
Kõigest hoolimata viivad sisuliselt riigipöörde teostanud sõjaväelased oma poliitilise süsteemi reformimise kava kindlalt ellu. Muide, Ameerika Ühendriikide diplomaatide ja ekspertide aktiivsel osavõtul. Alustuseks tahetakse põhjalikult ümber teha senist liigselt religioosse suunitlusega põhiseadust.
Islamism on kaotuskursil
Mursi poolehoidjad ei ole uusi võime ametlikult tunnustanud, kuid tundub, et vähemalt Moslemi Vennaskonna mõõdukamat tiiba suudetakse veenda. Sellisel juhul jäävad peavaenlasteks kõige radikaalsemad islamistid, eelkõige salafiitide seast. Nii Mursit kui ka mitmeid tema lähikondlasi hoitakse aga jätkuvalt vahi all, tagatipuks esitati neile hiljuti korruptsioonisüüdistus.
Juuli algul toimunud riigipööre tähistas „poliitilise islami" (ehk islamismi) esimest tõsist kaotust kogu nn Araabia kevade kestel. Egiptuses võimul olnud islamistid ei suutnud ligilähedaseltki hoomata sügava sotsiaalmajandusliku kriisi võimalikke leevendamisviise. Nad ei olnud selleks oma rõhuvas enamuses lihtsalt võimelised. Ehk peaks mõningaid president Gamal Abdel Nasseri aegseid (1956 - 1970) riikliku regulatsiooni meetmeid vähemalt ajutiselt kasutusele võtma?
Mursi režiimi teine saatuslik poliitiline viga seisnes Egiptuse ühiskonna kiire ja sügava islamiseerimise soovis. Säärane plaan oli juba iseendast destruktiivselt utoopiline riigis, kus keskmisest haritum kristlik vähemus moodustab umbes 10% maa elanikkonnast.
Ka paljud linnades (Kairo, Aleksandria, Port Said, Luxor) elavad nn Facebook'i ja Twitter'i moslemitest noored ei soovinud kalifaadi taolise teokraatia tagasitulekut. Lisaks ärgem unustagem: 2012. aasta presidendivalimistel võitis Mursi oma vastaskandidaati teises valimisvoorus vaid 3,4% napi edumaaga. Seega jagunes - võimalik, et jaguneb praegugi - kohalik valijaskond tegelikult pooleks.
Muuhulgas mõjutavad hiljutised tormilised sisepoliitilised sündmused ka geopoliitilist situatsiooni Lähis-Idas. Nii tegi Egiptuse sõjaväeline ülemjuhatus Egiptuses elavatele Süüria opositsiooni esindajatele ettepaneku lahkuda maalt ning üldse lõpetada aktiivne tegevus. Järelikult on alanud Egiptuse liidrite vaikne lähenemine Bashar al-Asadi režiimile. Kõige põnevamad sündmused aga jätkuvad juba augustis...
