Priit Hõbemägi: Elukestev õpe
Suurele osadele täiskasvanud ja keskikka jõudnud eestlastest on elukestev õpe ilmselt paratamatus. Aga ma ei taha rääkida kõlavate nimedega programmidest, mis algavad koos euroraha laekumisega ja lõpevad pärast projekti aruande esitamist.
Hakkasin elukestva õppe peale mõtlema siis, kui saabus aeg ühineda pensionisammastega. Arvutasin välja, et võita pole mul sisuliselt mitte midagi. Ühinesin siiski, aga mitu aastat hiljem selgus, et nii minu kui ka teiste eesti pensionisamba tantsijate rahast haihtus suur osa õhku, ja me võisime ilusate rahanumbrite asemel imetleda fondihaldurite siledaid palgeid ajalehepiltidel. Paistis, et nende elu on endiselt nagu hernes.
Siis võtsingi omaks suhtumise, et sadulas püsimiseks tuleb tööd tuleb teha niikaua, kuni mõte peas liigub ja selleks tuleb kogu aeg ennast harida – olgu selleks erinevad koolitused, avatud ülikooli veebikursused või päevaõpe ülikoolis – kõik on minu jaoks olulised.
Loen parasjagu Nassim Nicholas Talebi raamatut “Juhuse narrid”, mille on kirjastanud Swedbank. Pangahärra Robert Kitt on suur Talebi fänn ja seda olen minagi. Selles raamatus räägib Taleb peamiselt sellest, kuidas harvad ja ootamatud muutused meie elu tundmatuseni muuta võivad. Näiteks kinnitab ta, et enamus suurettevõtjaid on saanud oma varanduse omanikuks lihtsalt õnneliku juhuse tõttu, mille hulka kuulub ka näiteks õigel ajal õiges kohas olemine.
Hiljem on nad uskuma jäänud, et edu tuli nende juurde nende hoopis sellepärast, et nad on nii pagana nutikad ja tegid minevikus õigeid otsuseid. Kuid paradoks seisab selles, et nii nagu harv sündmus võib inimese rikkaks ja kuulsaks teha, siis samamoodi võib see ta uuesti vaeseks teha.
Mäletame ju neid muinasjutulisi üleminekuaja või buumiperioodi rahaprintse ja –printsesse, kellest tänaseks pole enam midagi kuulda. Juhuse läbi saabunud rikkus lahkus nende juurest sama kiiresti kui tuligi.
Teine viis elada on olla visa, töökas ja omada oskusi, kirjutab Taleb. See ei tõota kunagi kiiret õnne, vaid aeglast ja kauakestvat tõusuteed, kuid see-eest vähendab see oluliselt igasuguseid riske.
Ma usun, et enamus eestlastest on valinud teise tee. See sobitub hästi ka meie traditsioonilise töömoraaliga. Aga siin on koos tehnoloogia arenguga tekkinud üks probleem.
Infotehnoloogia mõju igasugusele töötegemisele on nii valdav, et ilma teatud oskusteta enam hakkama ei saa. Ei saa olla laomees, müüja, hambaarst või mis tahes ameti pidaja, kui sa ei oska töötada arvutiga ning kasutada oma erialal vajalikke programme. Seda nimetatakse digitaalseks kirjaoskuseks ja see on elukestva õppe esimene aste.
Kuid koos meedia digitaliseerumisega on nii tööotsimine, tööpakkumine kui ka endast kui tööotsijast teada andmine kolinud internetti. Selleks on vaja juba meedia kirjaoskust – see tähendab arusaamist sellest, kuidas liigub meie ümber informatsioon, kuidas sellesse kriitiliselt suhtuda ja kuidas ise meedias kaasa lüüa. Olgu see viimane kasvõi video tegemine, et näiteks Youtube’is oma oskustele või valmistatud erilistele toodetele tähelepanu tõmmata.
See digitaalne värk on muidugi ainult osa elukestvast õppest, kuigi oluline. Igal võimalusel tuleks juurde õppida midagi asjalikku, mida saab enda ja oma lähedaste elu edendamisel ära kasutada.
Lõppkokkuvõttes oleneb kõik igaühe visadusest, mis ammutab motivatsiooni tahtest elus edasi minna ja mitte pingile istuma jääda. See on kohanemine. Aga just kohanemine muutuvate oludega on ajalooliselt olnud eestlaste tugev külg.
