Andres Herkel: Ma ikka veel loodan, et valija ei lepi draamaga „Edgar ja Vilja“
Lasteaiakohtade nappus ja löökaukude rohkus on praeguse valitsemismudeli viljad. Mitte, et neist poleks vaja rääkida – on küll, aga nähkem selle taga probleemide probleemi. See on klientelistlik valitsemismudel. Sisuliselt tähendab see suhet, kus patroon jagab lihtrahvale äraelamiseks vajalikke ressursse, saades selle eest vastu lojaalsuse. Ühtlasi tagab see patroonile kuuluva poliitilise võimu puutumatuse.
Hääled tulevad sõltlastelt ja vähem kindlustatud linnakodanikelt. Savisaare suurim hääletagala on teatavasti Lasnamäe. Lisaks orienteerub ta varjamatult inimestele, kelle heaolule tasuta ühistransport ning väike pensionilisa tuntavalt kaasa aitavad. Vaesevõitu ühiskonnas on klientelistlikku suhet palju lihtsam tekitada ja see toimib päris olulises ulatuses.
Loomulikult ei kuulu selline kaup „väike hüve sulle, hääled mulle“ vahetult pensionilisa või tasuta ühistranspordi juurde. Neid hüvesid kasutab palju inimesi, kes kunagi Savisaare ja Keskerakonna poolt ei hääleta. Ometi on siin äratuntav klientelistlik žest: Savisaar andis! Sisuldasa on tegemist meie ühise raha ümberjagamisega, mille juures sotsiaalne mõõde pole vähetähtis. Ehk siis eakatel on raskusi ja ühistransporti me vajame. Küll aga võib vaielda konkreetse meetodi ja selle otstarbekuse üle.
Kõige otsesem klientelistlik suhe avaldub seevastu linnapea erakonna suhtumises linnalt palka saavatesse tänuvõlglastesse. Märtsis lahvatas kümniseskandaal, kust selgus, et osa Keskerakonda kuuluvaid linnaametnikke on oma ametikoha saanud vaikiva klausliga, mille järgi osa palgast tuleb regulaarselt annetada erakonna kassasse. Kuigi tegemist on ühe kõige tülgastavama näitega sellest, kuidas avalik võim toimida ei tohi, on teema valimiste eelõhtul peaaegu unustatud.
Kaugeleulatuva klientelismi näide on ka Tallinna volikogu. Idee järgi sõltumatu rahvatribuun, kelle asi on võimu kontrollida ja kodanike huve kaitsta, on lasknud end väikeste isiklike huvidega linna toiduahelasse köita. Eeskätt puudutab see võimuerakonda kuuluvaid linnavolinikke, kes on tihti ise linnasüsteemi palgasaajad, kuid kes teenivad arvestatavat lisaraha munitsipaalettevõtete nõukogudesse kuulumise eest.
Kui sellele kõigele lisada linnapea, kes saab paskvilli-stiilis kirjutatud raamatu eest hiigelhonorari ning võtab tundmatuilt eraisikuilt laene, mis ühtäkki kustutatakse, siis tekib paratamatult kahtlus, et klientelistlikud suhted ulatuvad avalikkuse eest peidetud tasanditele. Võib-olla on see seotud mingite hangetega või mingite ettevõtjate eelistamisega munitsipaalsüsteemis, ei tea. Kuid vähegi analüüsiva mõistuse jaoks on kõige selle koondnimetaja poliitiline korruptsioon.
Tallinn vajab sellist valitsemisreformi, mis lõikaks senised klientelistlikud suhted läbi. Ei aita sellest, et mõned ebaefektiivsed kulud linnaeelarvest välja lõigata ja anda raha lasteaedadele. Ka seda on tarvis teha, aga Tallinna hädad on palju süsteemsemad. Koduerakonnale kümnist maksvad ja ringkäendusega tööle võetud ametnikud lihtsalt ei saa tagada kvaliteetset avalikku haldust. Nagu ka tasalülitatud volikogu ei suuda tagada demokraatiat ja avalike huvide adekvaatset esindamist.
Seega on põhiküsimus ametnikkonna depolitiseerimine ja volikogu tähenduse taastamine. Sellega haakub hulk küsimusi, nagu võimu detsentraliseerimine, halduskogude otsustuspädevuse laiendamine, linnaosavalitsustesse pesa pununud parteikontorite laialisaatmine, sujuvamad suhted Tallinna lähivaldadega ning sisulise sõjaseisukorra lõpetamine Vabariigi Valitsusega.
Keskerakond pole motiveeritud ühtegi nimetatud probleemi lahendama. Teised pole aga seni tahtnud või viitsinud neid teemasid tõstatada. Mängitakse primitiivglamuurile linnapeakandidaadi isiku ümber. See aga on jõuetu, mittesisuline ja kuidagi formaalne. Peamiselt iseloomustab seni Savisaarele vastandatud linnapeakandidaate või kandidaadi kandidaate see, et enamus neist ei võta pärast valimisi kohta sisse isegi mitte volikogus, rääkimata linnavalitsusest. Sest kasulikum on jätkata Riigikogu liikmena, eurosaadikuna või ministrina.
Erakondade anatoomiat iseloomustab aga see, et nad on oma seesmises toimimises samuti üles ehitatud klientelistlikule mudelile. Teiste sõnadega tähendab see seda, et parteisisene lojaalsus ja lootus saada selle eest mingeid hüvesid on muutunud oluliselt tugevamaks motiiviks kui ideoloogia ja põhimõtted. Sestap puudub ka kuraas ja valmisolek Savisaare ehitatud süsteemi jõulisemalt lammutada.
Vaba Tallinna Kodanik esitas idee administratiivse juhtimistasandi radikaalseks eraldamiseks poliitilisest juhtimisest. See eeldab mittepoliitilist, konkursi teel valitavat linnajuhti. See omakorda eeldab laiema poliitilise tasandi kokkulepet, et nii on õige ja klientelistlikule politiseerimisele tuleb panna piir. Aga mis on vastukaja? Vaikus. Reformierakond, kes tahab olla olemasoleva linnavõimu peaoponent, pigem väldib sisulisi teemasid ja tahab meile pakkuda lihtsakoelist draamat „Edgar ja Vilja“.
Ma ikka veel loodan jonnakalt, et nõudlik valija ei lepi sellise komejandiga.