Irratsionaalne usk sellesse, et tuleb leida üks ja ainus tõeline juht, on olnud inimeste peades läbi aegade. Parteidest rääkides kiputakse neid juhtidega samastama. Räägitakse E parteist või A parteist. Oi, kuidas seda nähes meenub nõukaaeg, kui kommunistlikku parteid samastati Brežneviga.

Niinimetatud isikuparteide ülistamine  viitab ühe inimese (või väikese grupi) tohutule võimekusele, mida aga reaalsuses tavaliselt ette ei tule. Kui seda võimekust pole (geeniused satuvad parteid juhtima harva, kui üldse) siis püütakse luua parteijuhile imidž, et võimekus on olemas.

Mõnedele inimestele meeldib tugev juht, kes on ühtlasi isalikult või emalikult toetav ja abistav. See tulemus selgitab seni esinenud vastuolu teoreetikute väidetu (autoritarne stiil mõjub alluvatele negatiivselt) ja praktikas esinenud autoritaarsete juhtide pooldamise vahel.

Autoritaarne juhtimisstiil tekitab aga probleeme, mis esmapilgul võib jääda märkamata - organisatsiooni või grupi arenemiseks on tarvis selle liikmete aktiivsust ja loovust, mis tuleneb suuresti õigusest ise otsustada. Autoritaarne  juhtimisstiil aga „ei armasta" altpoolt tulevat aktiivsust ja surub selle reeglina maha.

"Altpoolt tulevad ideed"

Demokraatlikku juhtimisstiili iseloomustab juhi huvi inimeste arvamuse vastu. Sellise stiili kasutamisel tunnevad alluvad, et nende arvamusest sõltub midagi. Ja sõltub ka - demokraatliku juhtimisstiili kindlaks tunnuseks on hääletamise kasutamine.

Teisisõnu kulutab juht aega, et luua usalduslik õhkkond ning kuulata teiste arvamusi ja mõtteid. Demokraatliku stiili kasutamisel on positiivne mõju koostöö tekkimisele ja paranemisele, sest see soosib "altpoolt tulevaid ideid".

Ühiskonnas tähendab autokraatlik mõtteviis ülalt alla juhtimise tähtsustamist. „Juht (juhid) teavad! Nemad on seatud meid valitsema! Meie kohus on täita käske ja juhiseid!" Kommunistlikus süsteemis oli selline mõtteviis tavaline. Tundub kuidagi kurb, et meie demokraatliku riigi tingimustes on vaja rääkida sellest, et säärane autokraatlik mõtteviis mõjub inimeste aktiivsusele halvasti.

Rääkides autokraatlikust mõtteviisist, tasub heita pilk sellele, mida juhtimisteoreetikud on öelnud. Näiteks Handy ja Harrisoni käsitluses räägitakse autokraatlikku organisatsioonikultuuri tüüpi kirjeldades, et sellise kultuuriga grupis või organisatsioonis on kõige olulisem juhi tahe.

Säärast gruppi võrreldakse ämblikuvõrguga, mille keskmes olev juht "tõmbab niite" ja kontrollib kogu võrku. Seetõttu on oluline käsuliinide järgimine, kuulekus ja juhi kui kõige tähtsama inimese tahtest lähtumine.

Loovus ja koostöö

Kui grupis valitseb pikemat aega põhimõte, et tehakse vaid seda, mida kästakse, initsiatiiv pole soositud ning käsud tulevad "ülalt alla", siis harjuvad grupi liikmed autoritaarse juhtimisstiiliga.

Läbi aegade on autokraatlik organisatsioonikultuur valitsenud sõjaväes ja politseis. Seda võib esineda ka sellistes organisatsioonides, kus seda ei ootakski, näiteks lasteaed, põhikool, gümnaasium või isegi kõrgkool.

Autokraatlik organisatsioonikultuur võib mõnele "kõrvaltvaatajale" tunduda isegi ahvatlevana, sest "Kord lüüakse majja!". Kes on olnud sellise kultuuriga grupis teab, et lõpuks selline grupp stagneerub (meenutage kasvõi nõukogude  aegseid organisatsioone). Stagneerumise põhjuseks peetakse aga grupi liikmete pärsitud aktiivsust ja loovust ning puudulikku koostööd. Samuti esineb taolistes gruppides ka palju rahulolematust grupis toimuva ning ka juhtimisega.

Kas seda kõike vajab meie ühiskond?

Hiljuti kirjutas Aimar Altosaar, et „Eesti on üsna lähedal sellisele pseudodemokraatlikule juhtimiskorraldusele, kus demokraatlikud institutsioonid näiliselt justkui toimivad, kuid tegelikult on kogu otsustusprotsess keskendatud väheste „väljavalitute" kätte." Ta lisas, et „Alles siis, kui kohalikel omavalitsusjuhtidel ja poliitikutel on reaalsed kohustused ja võimalused, kui nad osalevad otsustusprotsessis kui tõsised subjektid, mitte butafoorsed mänguisikud, võib olla kindel, et kohalikel inimestel tekib ka reaalne huvi osaleda võimalikult aktiivselt kogu riigi poliitilises protsessis. Alles siis, kui Eesti-suuruses riigis on 12-20 tugevat omavalitsust/valimisringkonda, on võimalik, et igasse omavalitusse jätkub piisavalt võimekaid juhte ja pädevaid spetsialiste." Aga just väheste „väljavalitute" võim on see, mida uues hüpoteetiliselt loodavas parteis olla ei tohi!

Tagatuba ja sisedemokraatia

Kui keegi kuulutab, et ta loob uue partei, kuid selle programmi esitab hiljem, võiks see tulevasi valijaid tähelepanelikuks muuta. Mida ta ikkagi loob? Uue isikupartei? Valijatel tuleb olla tähelepanelik ka nende suhtes, kes varemalt on mõnda „tagatuppa" kuulunud ja nüüd uut parteid luua kavatsevad. Kas nad saavad aru partei sisedemokraatia vajalikkusest? Kas nad tahavad teisi kuulata?

Seetõttu ongi oluline, et otsustamisõigus antaks kõikidele juhtimistasanditele (mis tähendab ühtlasi vastutuse delegeerimist). Ka eestvedamine tuleb anda läbivalt kõikidele juhtimistasanditele, kartmata sealjuures partei kohalike juhtide initsiatiivi ja loovust. Kohalike juhtide ülesandeks oleks muude ülesannete kõrval ka aktiivsete kodanike kaasamine. Kohalike juhtide kontrollimine tähendaks aga demokraatlike standardite kehtestamist ja selle jälgimist, kas toimitakse vastavalt standarditele.  Kõik see aitaks luua taolist parteid, mis oleks näoga rahva poole!

Lõpetan Aimar Altosaare sõnadega: „Üleriigiline poliitiliselt mõjukas organisatsioon oleks tegelikult kohalike organisatsioonide liit, kus kõik sisulised küsimused ja nö suur poliitika otsustatakse ära mitte kaugemal kui poole tunni autosõidu kaugusel igast organisatsooni liikmest. Siis ei ole vaja pidevalt keskuses kohal olla, et oma seisukohta kaitsta, vaid diskussioonid toimuvadki kohapeal. Loomulikult on mõistlik korraldada ka üleriigilisi debatte ja foorumeid, kuhu kohalikud ühendused saavad saata oma volitatud esindajad ühistes seisukohtades kokku leppima."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid