Tania Selart: Karusloomafarmid ei suuda tagada loomadele julmustevaba elu
Eesti Loomakaitse Selts on veendunud, et karusloomade pidamine naha saamise eesmärgil on mittevajalik, loomadele tõsiseid kannatusi põhjustav, ning et karusloomakasvandused tuleks sulgeda. Enamasti on meedias avaldatud artiklites kajastatud loomakaitsjate, tootjate ja aretusühistute üldtuntud seisukohti, kuid detailidesse süvenetud ei ole. Nii ongi lihtne väita, et loomakaitsjate seisukohad põhinevad üksnes moraalil ja eetikal.
Tõsi, suuresti see nii ka on: loomakaitsjad on veendunud, et kuna karusnahatooted on luksusesemed, mis pole hädavajalikud, siis on sel eesmärgil loomadele kannatuste põhjustamine ja loomade tapmine moraalselt õigustamatu. Samas on ka palju faktidel põhinevaid ja olulisi argumente. Kevadel „Pealtnägijas" näidatud minkide ja rebaste olukord Karjaküla farmis ilmestab veenvalt, miks tuleb tegutseda selliste farmide sulgemise nimel.
Vajadused ja võimalused
Kuigi karusloomakasvandustes peetavad mingid ja rebased on selleks aretatud ja ei pärine loodusest, on neil siiski säilinud liigile iseloomulikud käitumismustrid. Pidades loomi väikestes puurides, ei suudeta kunagi nende liigiomaseid vajadusi rahuldada. Minkidele ja rebastele normaalse elukeskkonna tagamine on võimalik mõnes suures looduspargis, kuid vaevalt näeme aega, mil tootmises ollakse valmis kasumi arvelt tagama loomadele võimalusi liigiomaselt käituda.
Looduses elab mink ojade ja jõgede lähikonnas, mõnikord järve ääres või kalda-alal. Tavapärases jõeäärses keskkonnas hõlmab mingi leviala umbes kaks kilomeetrit piki jõge ja mõnisada meetrit jõe kummalgi kaldal. Mink on elava loomuga ja uudishimulik loom, kes vajab loomulikuks elutegevuseks vett. Ta veedab osa ajast vees jahti pidades, ülejäänud aja on kaldal, kõnnib, liigub hüpetega, ajab end tagajalgadele ning ronib kividel või puudel. Täiskasvanud mink on üksiklane ja väga territooriumikeskne.
Kõige sellega võiks ju ka tootmises arvestada. Aga mida näeb tavaliselt mingifarmides? Heal juhul on minkidel olemas pesakastid, kuid puudub ujumisvõimalus, tavaliselt pole ka tunnelites, silindrites või mujal ronimise võimalust. Suvel võib esineda minkide jaoks surmavate tagajärgedega kuumastressi.
Kuigi mingid on üksildased, on täiskasvanud loomi puuri paigutatud rohkem kui kaks ning neil ei ole võimalus vältida sotsiaalseid kontakte. Puur on võrktraadist põhjaga, välja arvatud pesakast, mis võib põhjustada jalaprobleeme. Puuduvad normaalset käitumist stimuleerivad asjad, nagu näiteks allapanu või närimispulgad.
Kuna loomadel pole võimalik loomuomaselt käituda, ajendab see stereotüüpset käitumist ja enesevigastamist, näiteks sabakarvade ja naha imemist ning hammustamist. Lisaks võimalikud terviseprobleemid, nagu maohaavandid, neerude hälbed ja hammaste lagunemine, mida on raske kontrolli käigus avastada, kuid mis mõjutavad nende enesetunnet.
Rebasefarmi võrktraadist puurid
Rebase territooriumiks on looduses 5-10 km2. Punarebane on uruloom ning tema loomuomaseks tegevuseks on kaevamine. Ta on pikemalt aktiivne öösiti, hommikuti ja õhtuti, varjates end päeval tihnikus või urus. Ta võib teha pikki rännakuid, mille keskmine pikkus on 6 km päevas. Punarebane on sotsiaalselt mitmekesise eluviisiga. Ta võib olla üksiklane, aga võib elada ka rühmas. Üksikloom või rühm kaitseb oma territooriumi.
Milliseid nendest vajadustest rahuldavad Karjaküla rebasefarmis nähtud võrktraadist puurid, kus pole allapanu ega pesakaste? Ilmselt mitte ühtegi. Kasvandustes on tõsiseks probleemiks rebaste hirm inimeste ja teiste liigikaaslaste ees. Seetõttu peab kõikides puurides olema pesakast varjumiseks ja platvormid, kuid tihti seda ei tagata.
Traadist puurides ei saa rebased rahuldada neile olulisi tegevusi nagu kaevamine või jooksmine. Samuti pole puurides närimist stimuleerivaid või muid tegevust pakkuvaid materjale. Võrktraadist ja ilma allapanuta puurides tekivad tõsised jalaprobleemid, kusjuures Karjaküla farmis oli jäetud täitmata määruse nõue lõigata küüniseid. Sellistes tingimustes esineb rebastel ebanormaalset käitumist, nagu hirmupuhangud, kutsikate tapmine emasloomade poolt, korduvad stereotüüpsed liigutused ning enda naha ja karvkatte hammustamine. Lisanduvad võimalikud terviseprobleemid, nagu Karjaküla farmi rebaste kannatusi põhjustavad silmade vigastused.
Karusloomad tapetakse tavaliselt novembris, hooaja lõpus, kui nad on umbes 7-10 kuu vanused. Öeldakse, et parem õudne lõpp kui lõputa õudus. Paraku ei taga isegi tapmise tingimused karusloomadele valutut surma. Selleks, et mitte rikkuda naha kvaliteeti, on enamlevinud minkide tapmisvahendiks gaas ja rebastel elektrivool. Minkide tapmisel kasutatakse kõige sagedamini süsinikdioksiidi, mis on aga ebasobiv, põhjustades neile kannatusi. Rebaste elektrivooluga tapmisel tuleb nad korralikult fikseerida, et asetada üks elektrood pärakusse ja teine suhu - ka selle protseduuri käigus võivad rebased enne teadvuse kaotust kannatada tõsist valu.
Nõudeid ei täideta
Ikka ja jälle tuleb Eestis erinevate loomapidamise teemadega seoses päevavalgele tõsiasi, et isegi seaduses sätestatud miinimumnõudeid ei täideta. Tootmise eesmärgil peetavate loomade olukorda peab Veterinaar- ja Toiduamet kontrollima teatava regulaarsusega. Miks siis ikkagi peame olema tunnistajaks loomade õõvastavale olukorrale? Kuidas on see võimalik, et Eestis tegutseb suur tootmishoone aastaid ilma tegevusloata? Paratamatult jääb mulje, et suurettevõtjatele seadused ei kehti.
Kas probleemid saavad alguse süsteemi ülesehitusest, kontrollijate isiksustest, eestlaste suhtumisest, et kõik seadusesätted on euronõuetest ülevõetud liialdused või Eesti väiksusest, kus kontrollija on pahatihti lepingulises või isegi sõbramehe suhtes kontrollitavaga? Selge on see, et Eestis vajab tootmisloomade olukord tõhusamat järelevalvet ja loomad paremaid tingimusi.
Millal me selleni jõuame ja mida iga kodanik selleks teha saab? Loomakaitsjad usuvad, et iga inimene saab anda oma panuse karusloomade piinade lõpetamiseks. Selleks tuleb mitte osta karusloomafarmidest pärit toodangut ning tegutseda selle nimel, et karusnahka eksportivad farmid suletaks.
