Esiteks ei ole ikka nii, et ohtlik, halb, paha ja inetu on vaid kõik see, mis vanem kui kaks aastakümmet. Mõelge ise, kui miski on siiani vastu pidanud, siis võib arvata, et asjad on tugevama konstruktsiooniga kui tänapäeva vidinad. Need ei pea tihti vastu kolme päevagi.

Vähe sellest, et kaasaegsed laste mänguväljakud on surmigavad, mõttetud ja jumal teab, kellele loodud, need ka lagunevad hämmastava kiirusega. Juhul kui neid üldse on võimalik paigaldada või kokku panna.

Pealtnäha imikutele mõeldud turnimisredel on ebaloogiliselt kõrge, pealegi imik ju ei roni vaid roomab. Aga vabandage väga, suurem laps end sellisel "titekal" turnimisega ei häbista. Ja eks ta siis lähebki põnevamaid turnimise kohti otsima. Mõni ime, kui selleks saab prügimaja või vaibakloppimise puu. Esimene kaasaegne, teine iganenud ehitis, ühtmoodi ohtlikud mõlemad, aga kas oht seisneb ikka vaid asjades?

Me võime siit maamuna pealt koristada kõik, mis murust kõrgem, ikka oskab mõni jala murda või porilompi ära uppuda. See vati sisse toppimine, nunnutamine ja eluvõõraks ning saamatuks muutmine last elus ju ei hoia. Ka kõige hoolsam lapsevanem ei suuda oma võsukesel pidevalt silma peal hoida. Kodus hoitud ja turvatud laps astub ühel päeval hoovi. Võimalik, et turvalisse, aga igavasse. Selge see, et sealt tuleb edasi juba naabermaja ühishoov, prügimägi, jõeäärne võsa. Ja lõpuks ikka juhtub. Ei teagi alati, miks, aga süüdlast otsima hakates võiks vaadata enda tegemata tegusid.

Keelamise ja käskimise vahele peaks leidma aega selgitusteks. Miks üks või teine asi on ohtlik. Samuti peaks laps teadma, et võõrad asjad ei ole mitte näppimiseks. Kaks lihtsat asja, pisut aega oma lapse jaoks ja olekski elu ohutum, aga kus sa sellega? Enne leiab nii mõnigi vanem aega kommentaariumis räuskamiseks, süüdistamiseks, aga oma lapse jaoks seda aega ei ole. Praegugi, hetkel, mil seda loete, ise mõeldes, et aga ma sulle ütlen. Mine ütle parem oma lapsele esimesena seda, et tegelikult pole ükski asi ohtlik, kui ta seda just ise vallutama ei lähe!