JUHTKIRI: Kellele on vaja riigikeelt valdavat vene noorsugu?
Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart on hiljuti öelnud, et kuna haridusministeeriumi ametnikud ei tule toime vene õppekeelega gümnaasiumides eestikeelse õppe korraldamisega, polevat valitsusel haritud vene noori vaja.
Kui mingit otsust on juba peaaegu 20 aastat edasi lükatud, siis lootus, et ehk lükatakse seda otsust veel veidi edasi, on mõistetav. Samas on kiire lõppmäng kõigi osapoolte jaoks parim variant, sest see lõpetab ootamisest tingitud ebakindluse ja laseb eluga edasi minna.
Teisest küljest ei saa unustada, et kui kedagi sunnitakse midagi vastumeelselt tegema, on motivatsioon pehmelt öeldes olematu. Samas peaks motivatsiooni tõstma teadmine, et eesti keelt mitte osates pole mõtet rääkida konkurentsivõimest haridusmaastikul ja tööturul. Teadlik soov mitte õppida eesti keeles tähendab valikut ja see valik tõenäoliselt ei ole Eesti. Ja sellega jõuame me tagasi Kõlvarti juurde.
Kuni püsivad probleemid vene õppekeelega koolides antava eestikeelse haridusega, võib Kõlvarti eeskujul tõesti öelda, et Eesti riik suhtub kergekäeliselt märkimisväärsesse hulka intellektuaalsesse kapitali. Samas tekib ka küsimus, mida on Tallinna linna esindajad peale valitsuse otsuste riigikohtusse kaebamise teinud selleks, et see üleminek oleks võimalikult valutu?
Eelmisel aastal rändas Eestist välja 6455 inimest rohkem, kui sisse tuli. Sellises olukorras on rõõmustav, et valitsus astus nelja Tallinna kooli gümnaasiumiosas venekeelset haridust mitte lubades järjekordse sammu vene noortele võrdsete võimaluste andmiseks Eesti ülikoolides ja eesti keelt nõudvatel töökohtadel. Laiemalt antakse neile võimalus toimida võrdväärsetena teiste ühiskonnaliikmetega siin Eestis ning loodetavasti vähendab see nende soovi siit lahkuda.
