JUHTKIRI: Mitte toit pole kallis, vaid rahvas on vaene

„Maksudega ei mängita“ on sama legendaarne ütlus kui see, mis lubas meid viieteistkümne aastaga Euroopa viie rikkama hulka viia. Nagu elu on näidanud, ei ole kummagi ütluse tõele vastamise väljavaated kiita.

Nagu hiljuti Ärilehes ilmunud loost lugeda võib, on riik viimaste aastate jooksul korduvalt erinevaid tasusid tõstnud. Näitena võib tuua veterinaarameti järelvalvetasud, rääkimata nelja aasta tagusest käibemaksu tõstmisest 18 protsendi pealt 20 peale. Seega – stabiilne maksusüsteem, mida peab oluliseks suur osa ettevõtjatest, on tegelikkuses üsna labiilne.

Tulles toiduainete käibemaksu juurde, mis pärast mõningast vaheaega taas teemaks on tõusnud, rõhutatakse, et Eestist on toidukorv odavam vaid kuues Euroopa riigis. Küll aga kulutab neljaliikmeline pere Eurostati andmeil toidule keskmiselt ligi 22 protsenti sissetulekust ja väiksema sissetulekuga leibkonnad ligi kolmandiku.

Aga jätkem korraks kõrvale Eesti pere ja vaadakem Eesti riiki. Eesti riigieelarvest moodustasid eelmisel aastal 18,78 protsenti välistoetused. Peaaegu pool investeeringutest tehakse just välisraha eest.

Siit tekib aga küsimus – kui riigil raha ei ole, siis kas on mõistlik eelarvetulusid käibemaksu vähendades veelgi kärpida? Võiks ju toetada neid, kes seda tõesti vajavad – abivajajaid.

Ahjaa, mäletate seda uudist, kuidas täiendava lastetoetuse ehk peaaegu 10 euro saamiseks tuleb oma sissetulekute tõestamiseks tegeleda keerulise paberimajandusega ning 2000 Tartu pere asemel on sellega tegeleda viitsinud vaid 220? Selles valguses ei tundugi üldine maksulangetus nii halb idee.