Pealinna toidupoodide käsiraamat: liiga kitsad riiulite vahed, totter kliendikaart
„Poes ei olnud kartulit,“ vabandasin ohates, et jõudsin koju pool tundi hiljem kui olin enne lubanud. See juhtus eile õhtul, kui paar samuti puhkusel olevat sõpra pidid külla tulema ja oli plaan kana kõrvale lõkkes kartulit küpsetada. Samas, peale naljaka fakti iseenese ja väikese ajakulu, mis läks teises poes käimiseks, olulist kahju ju ei sündinud. Küll aga andis see juhtumine lõkke ääres palju kõneainet ja 15-pealise 30ndates eluaastates tarbijagrupi kogemustele toetudes loksus ootamatult paika poekettide sisemääraja. See ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid meie arvame niimoodi:
Maksimarket:
Jääb paljudele ja mitmes suunas linnast välja sõites ideaalselt tee peale ja üldiselt on seal meeldivalt vähe rahvast. Eluks vajaliku saab kenasti kätte, kuid kuna üks meie lemmik suvekokteilide valmistamise komponent on 30% kallim kui muudes kohtades, kus seda oleme silmanud ja see hinnavahe on ainult ühe pudeli puhul võrdne šašlõki kilohinnaga, siis nädalavahetuse eel, mil toidukorv on muljetavaldav, meil sinna poodi asja ei ole. Säästukaart on umbes pooltel meist.
Maxima:
Eile oli seal tõesti valikus viimased kümmekond ploomisuurust lahtist kartulit ja üks valik pakendatud mugulaid, mis olid kolm korda kallimad ning kaks korda augulisemad kui oleks oodanud. Vahepeal oli plaan ka küsida, kas saab ehk leti alt juurde, kuid isegi kui oleks leidnud, kellelt küsida, teadsin juba ette, et ta ei räägi seda keelt ja ei hakanud meile mõlemale piinlikkust valmistama. Poe kiituseks peab ülema, et seal on vahel huvitava päritolu ja eksootilise maitsega kaupu. Paraku kaaluvad nood harva üles joogikülmkappide puudumise ja sigakitsad riiulite vahed. Seega enim välditud pood meie auuli rahva hulgas. Kliendikaarti ei ole kellelgi, või siis häbeneti selle olemasolu.
Prisma:
Vähemalt pooled meist on sõitnud rohkem või vähem lisakilomeetreid selle nimel, et vähemalt oma suuremad ostud seal ära teha. Ruumi palju, valikud esmaklassilised. Kartulisalatit oli viimane kord vist nelja või viie erineva tootja oma. Pentsik on vaid turundusidiootlik boonus-süsteem. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes selles osaleks. Naeruväärne protsendiboonus, kuni ma just ei osta 500 euro eest. Selle koha peal viskasin mina selle brožüüri, kus kurat. Keegi ei taha, et talle öeldakse, et tead, kui sa üldse tahad olla keegi, siis kulutad siin toidupoes iga kuu keskmise palga jagu raha ja siis pead veel maksma oma üürid-liisingud jne.
Rimi:
Ilus punane Rimi kaart on meil pea kõigil ja erinevalt Prismast, on Rimi puhul saadud kaardi mõttele pihta. Muljetavaldavad kollased pakkumised, kus kaart näib töötavat ja kliendid sulavad. Samuti on seal mõnusalt ruumi, alati olemas meie lemmikrumm ja köögiviljaosakond on viimase peal. Paraku eeldab suvine ostukorv enamasti kasvõi üht topsi hapukoorega salatit, kuid nood paraku Rimis süüa ei kõlba. Teinekord ikka käime, kui teele jääb.
Selver:
Köök on viimase peal! Kõik valmistoidud on super. Räägitakse, et seal kehtib ka mingi kaart, millega nädal enne ja pärast sünnipäeva pidid oleme head hinnad. Pood, kus üldiselt käiakse hea meelega, kuni see jääb mugavalt teele.
