Kiindumus on, aga koos elada ei suuda!
Oli hetki, kui meile mõlemale tundus, et me ei ole kunagi varem elus kohanud kedagi, kes mõistaks meid nii hästi. Ma ei tea, kas tema tundis seda just täpselt samamoodi kui mina, kuid minu jaoks oli see, kuidas ta oskas näha minu sisse, hämmastav.
Kõik tundus klappivat. Pärast poolt aastat suhtlust soovisin väga, et ta sisse koliks. Kuna ta üürileping vanas korteris saigi just läbi, kutsusin ta enda juurde. Esimesed nädalad ja kuud sujusid imehästi. Isegi liiga hästi, nii et tundus, et ehk igavesti see tõesti ei kesta.
Harmoonia on ilmselt sõna, millega kirjeldada meie kooselu algust. Söögitegemine, koristamine, rahalised kohustused - me isegi ei rääkinud nendest peaaegu kunagi. Mõlemad panustasid piisavalt palju, et teisel oleks hea ja muretu. Me olime sõbrad, hingesugulased, kallimad ja meil mõlemal oli hea meel teineteise olemasolu üle.
Umbes nelja või viie kuu pärast hakkasid asjad muutuma. Võimalik, et suurim muutuja olin mina ise. Mind hakkasid üksteise järel teatud asjad häirima. Kuna see oli minu kodu, siis ootasin temalt kohandumist. Alguses näis, et see õnnestub tal, kuid mida aeg edasi, seda kohmakam ja sobimatum ta minu majapidamises tundus.
Asi polnud selles, et ma poleks tahtnud mõista ja vastu tulla. Olin andnud endast kõik ja jaganud temaga kõike, mis oli minu oma. Ühel hetkel mulle lihtsalt tundus, et tema võtab kõike nii enesestmõistetavalt ega kohandu enam, ei järgi mu kodu reegleid, ei hooli. Võimalik, et süüdi oli ka pingeline periood tööl. Nii temal kui mul.
Muutusin kinnisemaks. Ma ei tahtnud halvasti öelda, samas ma ei oleks osanud ka ennast väljendada, ilma et oleksin kahelnud, kas kõik, mida tunnen ja arvan on õige. Ja kõige vähem tahtsin talle haiget teha.
Vaikselt kadus soojus meie suhetest. Ta kolis teise tuppa magama, andis mulle ruumi. Meie vestlused jäid harvemaks, sest mul lihtsalt ei olnud mingit tuju rääkida. Tundsin, et vajan isiklikku ruumi.
Lõpuks kolis ta välja. Me isegi ei rääkinud sellest kohe. Mõne aja pärast tundsin, et suudan jälle vabalt hingata ja siis ühel päeval, kui ta oma viimastele asjadele järele tuli, istusime korraks maha. Me ei rääkinud sellest, mis juhtus, aga soovisin talle edu uue kodu puhul. Me ei rääkinud, mis meist edasi saab või miks kõik ebaõnnestus, aga samas oli tajuda, et säde meie vahel on alles.
Asi oligi ilmselt eelkõige minus, sest kui mina muutusin taas avatuks, oli meil omavahel kõik justkui jälle korras. Kui seda kogemust ei oleks selja taga, tahaksin temaga kohe jälle kokku kolida. Kuid ma ei julge, ma ei taha teha talle haiget enam ja ma ei usu, et edaspidi kõik ainult roosiliselt saaks olla.
Ma ei armasta kedagi teist. Ka tema elab üksi. Kui edagi enda kõrvale tahaksin, siis just teda. Samas ma pigem vist tahaksin elada üksi. Igaks juhuks. Keeruline olukord, ma tean. Mida ma aga ei tea, on see, kas ma suudaksin kohanduda, või olengi inimene, kes suudab elada ainult ja ainult üksi.
