Olin üllatusest üsna sõnatu: nii palju metsmaasikaid polnud minu silmad veel näinud. Ja milline kannatlikkus neid korjata! Mõned nädalad hiljem sõitsin ise maasikale ja nägin, et neid jätkub metsa all tõesti ämbrite viisi.

Üks õpilane rääkis, et olid emaga kahe päeva jooksul korjanud maja taga metsast 35 liitrit metsmaasikaid. See tundus väga uskumatu arv, ent teades neid usinaid sõrmi, siis ehk on see tõesti võimalik.

Mina nii usin ei ole, kuid olen isegi korjanud sel aastal oma kõigi aegade maasikarekordi. No mõned liitrid ikka. Isegi mu linnas elav isa, kellega oma maasikasaaki jagasin, ütles, et ei ole kunagi varem nii palju metsmaasikaid söönud.

Sõbratar, kellega paar korda lähedal asuvale raiesmikule marjaretke oleme ette võtnud, imestab ka iga kord, et maasikad otsa ei saa. Juba ligi tosin korda on ta samast raiesmikust üle käinud ning ta pole sugugi ainus, ometi maasikaid aina tuleb ja tuleb. Tõenäoliselt on soojad ilmad metsmaasikaile soodsaimast soodsaimad.

Käsi juba kibeleb jälle korjama minema. Kahju on neid metsa jätta. Ja nagu mu sõbratar alati ütleb: "Siit ei saa ju minema, maasikad lausa nutavad, et neid ära korjataks!" Ja nii vist ongi, sest iga kord, kui arvame, et aeg on minema hakata, korjame vähemalt pool tundi veel, sest siin on nii ilusad maasikad ja siin ka ja näe seal ka...