Jälgin huviga, mida üks või teine lihatööstus öelnud on nii lihamassi kui ka põllumajandusministeeriumi poolt kasutusele võetava lihasisalduse märgistuse kohta.

Kuna pean end pigem üsna teadlikuks tarbijaks, on mul ühtpidi kurb näha, kuidas meie kodumaa suurtootjad seisavad resoluutselt selle vastu, et inimesed saaksid tootepakenditelt väga selgelt aru, millega on tegu. Teisalt on hea tõdeda, et väiketootjad visalt tarbijatega sama sammu astuvad ja igati märgistust pooldavad. Eks suurtootjate majandushuvid kaaluvad kvaliteedi üle. Sellepärast mõned tööstused hoolega märgistuse vastu seisavadki, et nad enda paljudel toodetel antud märgistust kasutada ei saaks. Selge on ka see, et kui mõnede tööstuste toodetel on märk peal ja teistel kõrval mitte, siis saab ju hästi aru, miks märki kasutada ei saa.

Täna kajastati teemat ka Postimehes, kus toiduliidu juht Sirje Potisepp väitis justkui, et lihamass on samaväärne puhta ja kvaliteetse lihaga. Ometi on teada, et lihamassi näol on tegu kõigega, mis jääb pärast kanalt liha eemaldamist, sisaldades tihtilugu isegi kana siseorganeid ja konditükke. Potisepa väidet kommenteeris põllumajandusminister Seeder, kes usub, et toiduliidu poolne lihamassi märgistuse vastu võitlemine võib olla seotud hoopis mõne lihatööstusega, millel on toiduliidus suur mõjuvõim. Taoline kommentaar paneb ikka mõtlema küll, et kuidas nii saab ja selles valguses tundub suisa, et märgistus ei peaks olema mitte ainult vabatahtlik vaid suisa seadusega kohustuslik. Lisaks tekibki mul küsimus, kas nende lihatööstuste juhid, kes kasutavad oma toodetes lihamassi, sh ka Sirje Potisepp, tarbivad seda ka ise?

Mujal maailmas on temaatikat palju tõstatatud. Kasvõi tuntud kokk Jamie Oliver on rääkinud korduvalt sellest, millest kananagitsad valmistatud on. Jälgin alati, et toodetes, mida ostan, oleks võimalikult palju päris liha. Soovitan ka teistele toetada tootjaid, kes ajavad õiget asja ega püüa tarbija eest teadlikult olulist infot varjata.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid