Erkki Bahovski: Horvaatia tulek ELi tähendab Lõuna-Euroopa stabiilsuse suurenemist
„Märksa kergem ja mugavam on elada vales kui vaadata silma tõele – ning ühtlasi isiklikule süüle ja kollektiivsele vastutusele,“ kirjutab Drakulić. Drakulići raamat ilmus inglise keeles 2004. aastal. Ent praegu, 2013. aasta juulis tervitame me Horvaatiat kui Euroopa Liidu 28. liikmesriiki. Mis juhtus vahepeal?
Päris palju. Eelmisel aastal mõistis Endise Jugoslaavia Rahvusvahelise Kriminaaltribunali apellatsioonipaneel õigeks sõjakuritegudes süüdi mõistetud Ante Gotovina. Kuid selleks, et Gotovina õigeks mõista, oli ta vaja kõigepealt saada kohtupinki. Hispaanias redutanud Gotovina tabamisele 2005. aastal aitas kaasa väidetavalt ka Horvaatia luure.
Gotovina ja teiste sõjakurjategijate väljaandmine Haagi rahvusvahelisele tribunalile oli Horvaatia ELi saamise üks eeltingimusi. Horvaatia valitsusel oli raske valik: kas istuda kaevikus ja eitada Balkani sõjas toimunut ja mitte teha koostööd Haagi tribunaliga või avada tee riigi liitumiseks Euroopa Liiduga.
Muidugi polnud see kerge otsus – ajaloo varjud saadavad riike ja nende poliitikuid pidevalt. Õigeks mõistetud Gotovinat tuli Horvaatia pealinnas Zagrebis tervitama 100 000-ne rahvahulk ja valitsuse liikmed. Ent ta oli õigeks mõistetud ja Horvaatia oli näidanud oma valmisolekut koostööks Haagi rahvusvahelise tribunaliga.
Euroopa Liit tähendabki ajaloo rasketest külgedest ülesaamist. Kui Prantsuse välisminister Robert Schuman hõikas 1950. aastal välja omanimelise deklaratsiooni, mis pani aluse Euroopa Söe- ja Teraseühendusele ja omakorda hilisemale Euroopa Liidule, oli sõjast möödunud üksnes viis aastat. Söe- ja Teraseühenduse asutajaliikmed Prantsusmaa ja Saksamaa olid olnud selles sõjas vastaspooltel. Horvaatia sõda lõppes 1995. aastal – seega on sellest möödas 18 aastat.
Luftwaffe Londoni kohal
Siiski ei maksaks olla naiivne, nagu oleks nüüd ajaloos puhas lehekülg keeratud. Enamik Briti ajakirjandusest on peaaegu iga päev täis teateid, nagu oleks Luftwaffe uuesti Londoni kohal. Ainult, et sedakorda on Luftwaffe startinud Brüsselist. Siia sobitub ka kreeklaste kavatsus küsida sakslastelt kompensatsiooni Teise maailmasõja kahjude eest. Ometi on Euroopa Liidu liikmelisus olnud midagi sellist, mis on sellised väited jätnudki üksnes väideteks.
Horvaatia Euroopa Liidu kõlbulikkust testisid veel mitmed probleemid, kuid Zagreb sai nendega hakkama. Horvaatia ja Sloveenia suutsid lahendada piiriprobleemi ja eelmisel aastal pandi kümneks aastaks vangi Horvaatia endine peaminister Ivo Sanader, keda süüdistati korruptsioonis. Riik, mis tahab Euroopa Liitu, peab käituma ka euroopalikele väärtustele vastavalt. Kriitikud on viidanud veel mitmetele puudustele Horvaatias, kuid meenutagem hetkeks, et riik on ka NATO liige. Sellesse organisatsiooni ei võeta riike, kus valitseksid ebademokraatlikud traditsioonid.
Väike mõttekoht on Horvaatia majanduslik areng ka neile, kes armastavad kõneleda Euroopa Liidu pidurdavast mõjust majanduskasvule. Pärast 2008. aastat kukkus Horvaatia majandus raskemalt kui ELi liikmesriikides ja taastumine on aset leidunud aeglasemalt kui ELis tervikuna. Samas ei tee horvaadid illusioone – nad astuvad Euroopa Liitu hetkel, mil too teeb samuti suuri kärpeid kriisist väljumiseks, kuid loodavad ikkagi, et ühendusel on tulevikku.
Õigus võib olla neil, kes ütlevad, et ELi laienemine teeb pärast Horvaatia liitumist mõningase pausi. Kuid mitte igaveseks. Kui aga võtta laienemise alla ka euroga ühinemine, siis on euro kasutuselevõtt Lätis järgmisel aastal selge märk, et Euroopa Liidul ja euroalal on jätkuvalt pehmet jõudu meelitamaks uusi riike endaga liituma. Ja euroga võib liituda lähematel aastatel teisigi riike.
Veel aastat-paar tagasi oli rahvusvaheline ajakirjandus täis teateid Kreeka peatsest lahkumisest euroalast ja võib-olla pärast seda ka Euroopa Liidust. Nüüd aga tervitame Horvaatiat Euroopa Liidus ja teated Kreeka lahkumisest on muutunud kurioosumiks. Sellel tendentsil on ka laiem tähendus – laenan Lennart Meri konverentsil kõlanud mõtet, et USA on jätkuvalt mures Lõuna-Euroopas toimuva pärast, sest sellel piirkonnal on suur kodu- ja muude sõdade traditsioon. Sealsed kriisid pole alati rahumeelselt lõppenud – meenutagem Hispaania ja Kreeka kodusõda, fašismi Itaalias ja Portugalis ning Balkani sõdu.
Horvaatia liitumine ELiga annab kõvasti juurde piirkonna stabiilsusele ja hoiab ka teisi Balkani riike jätkuvalt Euroopa Liiduga ühinemise kursil. Ei ole väga usutav stsenaarium, et Lõuna-Euroopa kukkumise puhul õnnestub Põhja-Euroopal ehitada kuhugi „Hiina müür“ ja nautida head elu.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. Selles artiklis väljendab ta oma isiklikke vaateid.
