Olime abielus olnud paar aastat. Õnneks ei olnud veel lapsi, kui ma hakkasin kahtlustama, et mees petab mind. Mitmed märgid näitasid seda: kui enne oli mul tema postkastile vaba ligipääs, siis nüüd vahetas ta parooli ära, ostis endale uue läpaka, et me ei jagaks enam sama arvutit, telefoni enam vedelema ei jätnud ja see oli tihti hääletu peal. Juhtus ka nii, et telefon andis märku sõnumi saabumisest, mees läks seda veidi eemale lugema ja kui ma hiljem selle telefoni märkamatult kätte sain, ei olnud sama kuupäeva kohal enam ühtegi sõnumit - nagu poleks midagi tulnudki. Kas mul on luulud, seda küsisin endalt täitsa mitu korda.

Mehe tööpäevad venisid ka pikemaks ja kodunt äraolekud sagenesid. Lõpuks juhtus ka nii, et ta ise väitis ennast olevat kas sõprade juures või sõpradega väljas, aga hiljem sain teada, et tol päeval ta nende sõpradega ei kohtunudki ja sellest mulle piisas. Paigaldasin mehe arvutisse nuhkvara, selgitasin välja ta postkasti parooli (ta oli uue e-maili aadressi ka teinud) ja asusin selle sisuga tutvuma. Minu kahtlused leidsid kohe kinnitust - tal oligi käimas flirt või sõprus, kuidas seda nüüd nimetadagi, teise naisega. Tegelikult mitme naisega, keda ta oli otsinud tutvumisportaalidest, aga ühega oli see veebiflirdist kaugemalegi läinud, nagu selgus. Nad olid juba mõned kuud üsnagi regulaarselt kohtunud.

Võite ise ette kujutada, kui vihane ma olin, eriti lugedes mehe kirjadest kurtmist oma kurja naise (minu!) väidetava frigiidsuse ja muude halbade omaduste üle ja teise naise kaastundlikke lohutusi, et ta niisugust mõrda taluma peab! Kops üle maksa aetud, kirjutasin mehe postkastist ja määrasin ta armukesele mehe nime all kohtumise ühes väikeses kohvikus. Muide, kirjavahetus sisaldas ka pilte, nii et ma teadsin, kuidas see naine välja näeb. Et ka tema teaks, et ma olen see, kellena ennast tutvustan, võtsin kaasa mõned pildid meie pulmaalbumist, kus olin mehega kõrvuti.

Kohvikus ootasin, kuni too naine oli saabunud ja maha istunud, siis astusin tema juurde ja tutvustasin ennast. Naine sattus täiesti paanikasse - vaatas ringi, kobas oma käekotti - see oli nii naljakas, et ma puhkesin naerma. Naer aga ajab teadagi viha minema. Rahustasin teda, et lööma ja skandaalitsema ma ei kavatse hakata, hoolimata sellest, mida mu mees on minu kohta kirjutanud. Mul on lihtsalt vaja rääkida. Ladusin pildid ka lauale ja me rääkisime.

Tollele naisele oli minu mees, kellest ma seni väga lugu pidasin, ajanud seda tüüpilist meeste iba: "Minu naine ei mõista mind" (Ei, sellist käitumist tõesti ei mõista), "Me ei maga ammu enam koos" (Oi milline vale!), "Ma ei taha talle lahkuminekuga haiget teha" (Kus siin loogika on?), "Ta ei tuleks ilma minuta toime" (Vabandust, aga ma olen iseseisev töötav naine, kes majandab ennast täiesti edukalt ise ära) jne, jne, jne. Võin öelda, et jutuajamise käigus nõudis rahulikuks jäämine minult päris tihti päris suuri pingutusi, kui mõni mehe alatu laimujutt jälle lagedale ujus. Aga see vestlus tema armukesega lõi meil mõlemal pead kõvasti klaarimaks. Sain aru, et võõrast naist pole mõtet süüdistada, aga sedasi käituva mehega pole ka mõtet rohkem koos elada.

Ja lahku me läksimegi. Kodus üritas mees küll asja eitada ja tagasi ajada, lõpuks isegi minu süüks ajada, ent mind ta eneseõigustused enam ei huvitanud. Ühise laenuga ostetud korteri müüsime maha ning kumbki läks oma teed. Võib öelda, et see lugu lõppes üsna valutult, kui asjatult teineteise peale raisatud aastaid mitte arvestada. Ilma mehe armukesega kohtumiseta oleks ma aga võibolla nii aega kui närve oluliselt rohkem raisanud. Niisiis ei ole armukesega rääkimine sugugi alati halb mõte.