"Mulle ei meeldi 3D. Mulle ei meeldi need prillid, mida kinos pähe topitakse - alati mõtlen, kes neid enne kandis ja kuidas neid üldse puhastatakse.

Lisaks paneb 3D mul pea valutama ja väsinuna kipun ma pilti lihtsalt udusena nägema, mitte 3D-s. Tegelikult ei pidanud ligi kümme protsenti täiskasvanutest 3D-d üldse tajuda suutma ja laste hulgas pidi see protsent veel suurem olema. Mu oma väike laps kiskus paar aastat tagasi kinos Muumitrolli multika ajal 3D prillid peast, millest mul oli väga kahju - 3D film ilma prillideta on ju lihtsalt udune topeltpilt. Seega jäi lapsel kinoelamus tegelikult saamata ja piletiraha läks raisku. Edaspidi olengi käinud temaga ainult nn tavapildiga linastusi vaatamas, aga mis tavaline see enam on, kui suurem osa kinoseanssidest ongi nüüd 3D, Tallinnas vähemalt.

Seepärast olen alati kinos valinud, kui selline võimalus on olemas, filmi 2D versiooni. Aga mida aeg edasi, seda rohkemad filmid ainult 3D-na linastusele tulevad! Minu meelest on see filmide näitajate poolt väga lühinägelik. Kümme protsenti pole üldse väike hulk - ühte filmi näidatakse kindlasti rohkem kordi kui vaid kümme seanssi ja kui nendest kümnest seansist kasvõi üks oleks 2D, siis saaksid kinno tulla ka need, kes 3D-d ei talu. Kas pole loogiline?

Keegi ei taha aja tagasipööramist ja uuesti 2D peale üleminekut, aga arvestada võiks siiski ka nendega, kellele 3D ei sobi. On see siis nii raske?" küsib murelik kinokülastaja.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid