Avalik kiri riigikogu liikmetele: uus piirileping ei kõrvalda ühtki julgeolekuriski
"Naeruväärne väide, meil pole neid tõesti kunagi olnud, küll aga naabril enesel," ütleb Kals.
Kalsi avalik pöördumine riigikogu liikmetele:
"Pöördun valijana enda ja mitmetesse erakondadesse kuuluvate sõprade nimel riigikogu liikmete poole, et teada saada nende seisukohta ja koputada nende südametunnistusele käsiloleva Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise asjus.
Paljud arvamusliidrid ja nimekad isikud nagu Hardo Aasmäe, Jüri Estam, Mart Helme, Jüri Toomepuu, Jüri Vaidla, Taavi Veskimägi, minister Helir-Valdor Seeder, riigikogu liige Juku-Kalle Raid jt uut piirilepingut ei poolda või on teinud selle suhtes kriitilisi märkusi.
88 protsenti 22. mail 2013 televisioonisaate Foorum vaatajaskonnast suhtus eitavalt piirilepingusse. Internet kubiseb uue piirilepingu kajastustest ja selle sõlmijatel ei ole sealt midagi head lugeda. Ma pole kohanud kedagi, kes piirilepingut toetaks, ka märtsikuus Tartus toimunud IRL-i liikmete kohtumisel väliskomisjoni esimehega polnud keegi uue piirilepingu poolt.
Välisminister otsib võimalust naabrilt lepingule kuidagi allkirja anuda. Õigupoolest juba 20 aastat on seda püütud tagajärjetult saada, aga ei õnnestu, sest partner soovib seda loovutust meile eriti alandaval kombel anda, ja paistab, et saabki. Nii mängib kass hiirega.
Tegemist on riigivõimu võõrandumise suurepärase näitega, rahvas ei taha kuuest piirilepingus midagi kuulda, aga võim ei tee seda märkamagi. Vastupidi - kiirendab ja salastab oma ebapopulaarset tegevust ning tasalülitab teisitimõtlemist ja sillutab teed uuele vaikivale ajastule.
Oli kuulda, et riigikogus pälvis piirileping oodatust vähem tähelepanu. Nii sai piirilepingu klann omatahtsi toimetada. Mäletan ühe kõrge riigiametniku sõnu pärast aastat 2005, kus ta väitis, et meie oleme oma teinud, ega tagane millestki. Kui partner nõudis preambuli eemaldamist, tehti seda otsekohe, ja asendati maailmatarkusega, kus sääsk väidab, et tal pole tuumarelva omavale elevandile territoriaalseid nõudmisi. Naeruväärne väide, sest meil pole neid tõesti kunagi olnud, küll aga naabril enesel.
Kui üks meie oma julgeolekuekspert otsib põhjendust naabrite territoriaalsete nõudmiste õigustamiseks muinasaegse Ugandi maakonna ja Pihkva vürstiriigi piirijoone näitel, siis olgu talle öeldud, et tõe otsimine tuhande aasta tagant on libe tee. Lubatagu talle ja tema mõttekaaslastele meelde tuletada, et needsamad naabrid kutsuvad meie piirijärve just tšuudide nime järgi. Ja see veekogu oli nende sisejärv, mille kallastel slaavi hõimudest polnud esiajal haisugi.
Ühtlasi kaastunne samale julgeolekueksperdile, kes tunneb kaasa punaarmeele, kes jooksis Eesti piiridel verest tühjaks, ja pani oma valitsuse sedamoodi rahuläbirääkimistel sundseisu. Loodetavasti on julgeolekuekspert juba palunud andestust setudelt nende sõnalise väärkohtlemise pärast.
Siililegi on selge, et Eesti vabariik ei vaja mingit uut piirilepingut Venemaa Föderatsiooniga, sest 2. veebruaril 1920 sõlmitud piirileping on juba olemas ning seda võib mälu värskendamiseks Eesti põhiseadusest ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvusvaheliste lepingute registrist nr. 11LTS29 järele vaadata. Et 1944. ja 1945. aastal seda muudeti, on õigustühine.
Ka praegune nn. piirileping on Eesti seisukohalt savijalgadel, sest ei lahenda ühtki küsimust, mis on seotud kümnete tuhandete Eesti kodanike ja nende pärijate vara, lihtsustatud piiriületuse, Narva jõe hüdroenergia kasutuse ja veel kümnete ja võib-olla sadade Eestile oluliste küsimuste lahendamisega. Neis tuleb kokku leppida enne piirilepingu allkirjastamist, pärast oleme me paluja osas ja partneril pole huvi asjaga tegelda, sest tema on juba kõik saanud.
Õigupoolest ainus teema, mille üle on naabriga vaja rääkida, on Eesti territoriaalse terviklikkuse taastamine ja okupeeritud alade tagastamine. See, et need alad on ümberrahvastatud ja kujutavad ohtu Eesti tulevasele julgeolekule, pole argument. Kui toimus vastutustundetu koloniseerimine, saab toimuda rahvusvahelise õiguse järgi ka dekoloniseerimine. Ebaseaduslik piirinihutaja pidi arvestama sellega, et kunagi tuleb tund ja ta peab oma tegude eest vastutama ja oma sammud kinni maksma.
Iga mõtlev poliitik peaks aru saama, et praeguse Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise poolt hääletanud erakondadel pole väljavaateid ei lähenevatel kohalikel, ega 2015. aastal toimuvatel Riigikogu valimistel. Peame arvestama võimalusega, et tal tuleb isegi kohtupingis anda aru, miks ta aitas kaasa EV põhiseaduse rikkumisele, millega kahjustati riigi territoriaalset terviklikkust ja mida EV karistusseadustiku paragrahv 232 kvalifitseerib riigireetmisena.
Juba ratifitseeritud piirilepingust taganemine on keerukas protseduur, lihtsam oleks see juba praegu peatada ja aeg maha võtta. Rahvale tuleks selgitada, milleks meile seda piirilepingut vaja on, ja vastavalt põhiseadusele tuleks selle lepingu sõlmimine rahvahääletusele panna. Kui rahvas kiidab suurema osa Petseri maakonna ja Eesti Ingerimaa loovutamise heaks, siis jäävad riigikogulaste käed puhtaks. Selle juures ei tohi me unustada Soome riigimehe marssal Mannerheimi manitsust, et kui rahvas loobub jalatäiest oma maast, siis ei vääri ta vabadust.
Veel pole hilja kaaluda küsimust, kas meie välisminister ja väliskomisjoni esimees on kõige sobivamad isikud oma ametikohtadel, sest nad ei tööta Eesti hüvanguks. Eesti välispoliitika on ida suunal täielikult võõra riigi mõju all. Kas ei peaks kaitsepolitsei tähelepanelikumalt uurima läbirääkimistega seotud klanni tausta ja sidemeid. Millega seletada nende järelandlikkust partneri igale soovile?
Kui naabriga ei õnnestu praegu Tartu rahulepinguga määratletud riigipiiri üle rääkida, siis ootame paremaid aegu. Loomulikult on fikseeritud riigipiir vajalik, aga üksnes kehtiva Tartu rahulepingu alusel. Seni peame rahulduma kontrolljoonega, mis õnneks toimib oivaliselt. Naaber aga võtku teadmiseks, et me Tartu rahulepingu piirist kunagi ei tagane ja nõuame oma õigust.
Kui see ebaseaduslik piirileping siiski allkirjastatakse ja ratifitseeritakse, siis istuvad ilmselt kokku isamaalised juristid ja koostavad dokumendi, mis näitab selle õigustühisust allkirjastamise hetkest. Uue piirilepinguga ei kõrvalda me ühtki julgeolekuriski. Vastupidi, riskid hoopis suurenevad, sest partner käsitleb meid jätkuvalt teisejärgulisena, kes allub igale survele.
Uus piirileping toob kaasa Eesti ajaloo kahe alustala purunemise – me tühistame Tartu rahulepingu ja 1991. aasta 20. augustil ei jätkanud Eesti õigusliku järjepidevuse alusel. Jätke nüüd 24. veebruar rahule ja piirduge 20. augustiga.
Kas on tõesti nii, et on üles kasvanud poliitikute põlvkond, kes ilmselt koolipõlves pole Petseri kloostris ekskursioonil käinud ega teagi, et Petseri linn ja Petseri maakond on Eesti linn ja Eesti maakond?
Kas peab nüüd mõni Riigikogu ajaloohuviline nõelakuningas võtma käärid ja presidendikantselei gobeläänilt Petserimaa tammed välja lõikama ja EV esimese presidendi ametiraha kõrvale hoiule saatma?"
