Kuido Merits: Türgi majanduselu veel õitseb, kuid riik liigub autoritaarsuse suunas
Järgmisel nädalal, 11. juunil peaks Turkish Airlines alustama lende liinil Tallinn–Istanbul. Kuuldavasti on paljud piletid juba välja müüdud, kuid reisi ajastus on kehvavõitu, kuna Türgi pealinnas Ankaras ning Istanbulis on parasjagu rahutused. Nii soovitaksegi suuremates Türgi linnades viibijatel ohutuse eesmärgil vältida kõiki meeleavaldusi ja rahvakogunemisi.
Olukord Türgis on muretekitav ja võimalik, et aina hullemaks läheb. Isegi Türgi liir on järsult kukkunud. Mis siis juhtus? Algselt oli tegemist kõige tavalisema kodanikualgatusega, kui rühm „puudekallistajatest“ aktiviste istus maipühade eel rahumeelselt Istanbuli südalinna pargis, et seista vastu linnavõimude plaanile sinna rajada kaubanduskeskus. Pandi telgid üles ja veedetigi pargis öö, tudengeid ja noori saabus aina juurde. Kui buldooserid hakkasid saja- aastaseid puid maast välja kiskuma, siis seisti lihtsalt masinatel ees. Politsei ründas inimesi ootamatult ja brutaalselt, mis reaktsioonina tekitas massiliste meelevalduste laine üle kogu Türgi.
Suuremate ajalehtede Hürriyet ja Zaman ingliskeelses versioonis on sündmusi põgusalt kajastatud, näiteks asepeaministri vabandavat sõnumit, et politsei tegevus oli väär. Noored türklased on marus, et tsenseeritud kohalik meedia vaikib maha tuhanded vigastatud, pisargaasi tõttu olevat kolm inimest pimedaks jäänud ja on ka mitu hukkunut. Sellal kui koolid, haiglad ja isegi 5-tärni hotellid avasid oma uksed haavatutele, edastas peavoolumeedia uudiseid Miss Türgi valimistest ja „maailma veidramast kassist“. Seetõttu kasutavad tavalised vastuhakkajad aktiivselt suhtlusvõrgustikke, et välismaailmale infot anda.
Keegi noor türklanna selgitas oma blogis, et tegelikult kogunesid erineva ideoloogilise ja religioosse taustaga inimesed ilma igasuguse „salajase tegevusplaanita“, et kaitsta midagi enamat kui lihtsalt park. Selleks on õigus vabalt ja väärikalt elada, saada riigilt õiguslikku kaitset ja olla kaasatud otsuste tegemise protsessi linnas, kus nad elavad. Lisaks on kaasaegselt mõtlevaid türklasi häirinud alkoholipoliitika (alkoholi juuakse Türgis niigi vähe) ja abordiseaduste karmistamine.
Seda nähakse kui valitsuse „kultuurisõda“ ja moslemi moraali pealesurumist ilmalikule elanikkonnale. Koos abordi ohjeldamisega tervisesüsteemi kaudu on valitsusjuht esinenud rahvuslike üleskutsetega nagu peaks iga naine suure Türgi rahva kasvuks sünnitama vähemalt kolm last. Sellise sekkumisega eraellu on kaasnenud ka kodanike sõnavabaduse ja kogunemiste piiramine. Eks inimõigusorganisatsioonid ole aastaid Ankarat kritiseerinud meediavastaste sammude ja väljendusvabaduse kasutajate tagakiusamise eest. Ka Euroopa Komisjon on oma raportites juhtinud tähelepanu probleemidele põhiõigustega, sest Euroopa Liitu pürgiv Türgi ei vasta enam nõuetele.
Nii võitlevadki tuhandeid türklased, kes varem poliitikast ei hoolinud, näomaskidega varustatult veekahurite ja peaminister Recep Tayyip Erdoğani autoritaarse valitsuse vastu. Islamistliku Õigluse ja Arengu Partei liider on võimul olnud kümnendi ja muutnud Türgi regionaalseks liidriks. Ta on pragmaatiliselt lubanud moderniseerimist ja õhutanud majanduskasvu, mis on viimasel paaril aastal olnud maailma kõrgemaid. Kuid kõik pole kuld, mis hiilgab! Paraku on Erdoğan tegemas ohtlikku viga, mis kipub ka mõnda tema kolleegi pika ametiaja jooksul tabama. Selleks on arvamus, et peaministri isiklik panus ja tema partei roll riigi arengus on asendamatu.
Lisaks on Erdoğan kavandamas oma võimu kinnistamist veel 10 aastaks nagu ta „sõber“ Vladimir Putin. Peaministril on plaanis muuta põhisedust, luues tugevama presidendi ametikoha ning võita ühtlasi presidendivalimised. Selgus aga, et Türgi uuel, haritud põlvkonnal, on ühe mehe võimust, kes isiklikult valib rahvale välja isegi rahvusjooki, lihtsalt kõrini.
Miks see juhtus näiliselt stabiilses Türgis, ja just nüüd? Vastuse annab Türgi naisajakirjanik Ece Temelkuran, kelle sõnul pole põhjus kunagi olnud üksnes pargipuudes, vaid tegu on hulga sündmuste tagajärgedega. Türgis on suur arv vangistatud ajakirjanikke (väidetavalt rohkem kui Hiinas ja Iraanis kokku) ja tuhandeid poliitvange, kelle hulgas on ametiühingu tegelasi, juriste, poliitikuid ja tudengeid ning nii on riik muudetud justkui suureks vabaõhuvanglaks. Kõige enam ärritas ja ajendas türklasi tänavatele minema aga peaministri ülbus, kes kutsus miljoneid demonstrante järjekindlalt röövliteks ning marodöörideks.
Türgi on end toonud eeskujuks Araabia riikidele näidates, kuidas üles ehitada demokraatiat ja õitsengut. Seda meelt on Euroopagi, Eesti sealhulgas. Sama Türgi ajakirjanik, kes jälgis kohapeal Egiptuse ja Tuneesia rahvarahutusi, toob üllatava paralleeli Araabia kevadega. Seal said inimesed üle hirmust ja hakkasid endasse uskuma ja täpselt sama olevat toimunud türklastega viimase nädala jooksul. Nüüd viskavad noored tüdrukud pisargaasi balloone politseile tagasi, rikkad advokaadid loobivad kive, jalkafännid päästavad vastasmeeskonna omi politsei käest, rahvusradikaalid vennastuvad Türgi aktivistidega - ühesõnaga, need, kes varem teineteist absoluutselt ei sallinud, on tänavatel moodustanud ühtse vennaliku leeri.
Siinkohal tuleks öelda stopp, ja meenutada, et Araabia kevade maades on olnud rida tagasilööke ja ei mingit rahvuslikku konsensust. Kuid türklaste kokkupõrge on eeskätt võitlus väärnähtude vastu oma riigis ja kaasaegse demokraatia eest laiemalt ning sellisena on see sümpaatne. Türgis toimuvat ei saa võrrelda Rootsi eeslinnades märatsenud immigrantidega, kelle probleemid näivad selle taustal tühiste ja kunstlikena.
Euroopa Liit on avaldanud välispoliitikajuht Catherine Ashtoni suu läbi „sügavat muret vägivalla üle, mis leidis aset Istanbulis ja veel mitmes Türgi linnas ning kahetsust seoses Türgi politsei ebaproportsionaalse jõukasutusega", kutsudes üles dialoogile. Eesti jaoks on üsnagi keeruline Türgit noomida, kuna oleme mitmetel põhjustel vägagi sõbralikes suhetes.
Eesti on kõigiti toetanud Türgit suhetes ELiga, Türgi aga abistas Eestit jalgratturite leidmisel Liibanonist. Türgi ongi kihvt maa ja türklased igati sõbralik ning töökas rahvas. Küsimuseks jääb, kas suurele ja uhkele sõbrale võib sõbralikult soovitada, et võtku oma rahvast kuulda? Seniks nentigem, et kuigi ka Eestis on vahel meeleavaldusi peetud, on Eesti ja Türgi ühiskonnas toimuv ikka kardinaalselt erinev - meil juba aktiivseid kodanikke laiali ei peksta ja pisargaasi näkku ei lasta. Hea seegi.
