Ühe pere lugu: tuli jättis meid ellu, aga sõda kindlustusega pidi hinge välja viima
Tuleõnnetusest on möödas aasta. Terve selle aja jooksul olen saanud vastata sellistele küsimustele, mis panid mind mõtlema, kui vähe inimesed teavad kindlustusjuhtumitestja võimalikest tekkivatest probleemidest.
Olin ise samasugune ning arvasin, et kindlustusleping on formaalsus. Ega võrdlemisi uues majas midagi hullu ei juhtu, kui mingi leping on olemas. Kuni õnnetuseni polnud ma oma lepingut isegi eriti läbi lugenud, sest mulle piisas kindlustuse pakkuja selgitustest. Usaldasin inimest, kes minuga selle lepingu sõlmis, ja leping oligi võrdlemisi korralik.
Reaalse juhtumi puhul sõltub teie kodu saatus lepingu kõrval veel ilmastikust, otsustajate puhkusest, eksperdi tervisest ning paljudest muudest teguritest. Võimalik, et minu juhtum oleks teistes kindlustusfirmades leidnud ilusama lahenduse, seega ma siinkohal ei üldista. Nüüd õnnetusest.
Suitsuandurid tööle ei hakanud
Olime õhtul kodus ja mina pisipojaga voodis, kui abikaasa rõdule minnes märkas, et katuseharja vahelt tuleb suitsu. Kuna eelnevad ilmad olid väga niisked ning küte kuu aega väljas, siis põles tol päeval küttekolletes kerge tuli. Olin väga rahulik, sest arvasin, et küllap tuul keerutab korstnast tulevat suitsu.
Õue liikudes valisin siiski päästeameti numbri. Kui tõstsin silmad katusele, lõi harjalt välja üksik leek ja kadus. See leek viis mu mõistuse, sest lapsepõlves hukkus mu õde teisel korrusel ning sel hetkel viibis mu tütar teisel korrusel. Põlved läksid nõrgaks ja unustasin oma aadressi, öeldes päästeametile, et meil pole aadressi. Mõtlesin, et ajalugu kordub. Õnneks saabus tütar mu kisa peale ning saime kõik majast välja. Põleng toimus madalpööningul ja seinte vahel, kusjuures ükski suitsuandur tööle ei hakanud.
Abikaasa jõudis juba ronida aiakastmise voolikuga metallredelile, mis paiknes korstna kõrval vastu katuseplekki, ning üritas lasta vett kasvõi kuskile.
Kindlustus tõmbab vee peale
Päästeamet jõudis, arvestades minu ebamäärast kõnet, kiiresti kohale, sest helistas tagasi. Mina sain kiirabilt tubli annuse rahustit ning suundusin lastega naabrite juurde. Naaber raputas mind nagu unest ülesse ja ütles: "Loe oma kindlustuslepingut, muidu kindlustus tõmbab sulle vee peale!" Vee peale sain ma igalt poolt ja sõna otseses mõttes - hoolimata sellest, et leping oli korralik.
Päästeamet tuli maja järgmisel päeval maja üle vaatama. Kõik tilkus veel kustutusveest, vihma sadas, kivivill rippus, katuseplekk laperdas ja tõesti polnud aru saada, kuskohast tuli alguse sai. Päästeametnik küsis abikaasalt mõned küsimused ja üks oli, et mis võis juhtuda korstnaga.
Abikaasa polnud õnnetusejärgselt veel magama saanud ning loomulikult veel šokis. Ta kehitas õlgu ja ütles, et võib-olla vajus korsten viltu. Tehniliselt polnud see muidugi võimalik, kuid seda lauset öeldi mulle hiljem mitu korda. Ise olin õuel, korjasin järelejäänud asju kokku ja polnud võimeline ühegi võõra inimesega suhtlema, olin nagu robot, kes lihtsalt liikus.
Katsime maja kodus olevate kilede ja koormakatetega, sest vihma sadas pea iga päev. Päästeametist tuli vastus: võimalik korstnast süttimine. Ise tegin kindlustuse jaoks võimalikult täpsed pildid, teadmata miks. Pildistasin ka korstent hästi täpselt ning nendel piltidel oli hiljem suur tähtsus.
Kile katust ei asenda
Tulekahju hetkel lohutasin nutvaid lapsi, et ärge nutke, meil on kindlustus! Sel hetkel oli see ainuke lootus ja lohutus, millele toetuda.
Kindlustuse loal koristasime põrandatelt põlenguprahi ning lagedest rippuva villa ning rippuvad laedetailid. Maja keskosas olev lapse tuba oli saanud kõige suurema põlengukahju, seal oli hävinud sarikad, isegi kipsplaadist sein oli põlenud ja põrand. Alguses ei mõistnud ma, miks. Samuti tuli nähtavale poolenisti hävinenud ventilatsioon.
Ehitusfirmad tulid tegema hinnapakkumisi ja kõigi pilk jäi pidama katuslae vahel olevatele nõrkvooluseadmete juhtmetele. Mind rahustati, et siin kõik selge, ära muretse. Tulid hinnapakkumised ja suutsin rahuneda, et kindlustus toimib ja kõik saab korda.
Kaks nädalat pärast õnnetust kattis ehitusfirma mu maja kiledaga, mis ulatusid praktiliselt üle maja. Vaatamata ventileerimisele tekkis kasvuhooneefekt ja tuulega pressis vihma ikkagi sisse, sest kile ei asenda katust.
Otsustajad puhkavad
Kindlustusest teatati, et tuleb ekspert, kes viibib hetkel haiguslehel, ja seega tuleb oodata. Ekspert käis esitas omapoolseid küsimusi, mille tähtsust mõistsin hiljem. Minu esitatud küsimustele, miks on põlenud see või teine sein, ta ei vastanud. Samuti teatas ta, et temale maksab kindlustus. Mõtlesin: tore, mul pole vaja talle maksta. Enamus aega viibis ekspert korstna ümbrust uurides. Selgi päeval, kui ekspert käis, sadas vihma. Katusekatteid vihma tõttu ära ei võetud, seega katuse põleng tervikuna polnud nähtav. Eksperdi vastus tuli: võimalik süttimine korstnast (aktis oli see küll kahtlevas kõneviisis).
Kindlustusest öeldi, et otsustajad viibivad puhkusel, tuleb oodata. Seitse nädalat pärast õnnetust tuli otsus maksta välja pool taastamisväärtusest, kuna tulekahju süttis korstna tõttu. Selleks ajaks oli tugevat niiskuskahjustust saanud ka tulest puutumata jäänud majaosa ja kahjud olid tunduvalt suurenenud. Esimese korruse palkidele oli tulnud korralik hallitus, mis oli mulle ränk hoop, sest olen allergiline hallitusseentele.
Tervisele ohtlikud hallitusseened
Vahepeal helistasin korduvalt kindlustusse, paludes, et ei laseks hävineda sellel, mis veel alles. Lohutati, et olge õnnelik: kõik on elus ning muu on ainult varaline kahju. Raske on tunda kuuse all lastega rõõmu, et hing sees, ja mõelda läheneva talve peale. Samal ajal tulid Tartusse saadetud hallitusseente analüüsi vastused: seened on ohtlikud tervisele ja puidule.
Palusin kindlustusest kindlustuse eksperdi tehtud kõiki pilte sooviga teha uus ekspertiis, sest mu arvuti lakkas veekahju tõttu töötamast. Seda mulle lubati. Ekspert tõi pildid mõne aja pärast ja kahjukäsitleja helistas, et võin järgi tulla. Hetke pärast sain uue kõne, milles teatati, et ei väljastata pilte ja mulle piisab piltidest, mis on ekspertiisiaktis ning põhiliselt korstnast. Õnneks sain abi IT-bussist, kus saadi minu pildid kõvakettalt kiirelt kätte.
Ahastuses helistasin ühele eksperdile, kelle numbri leidsin netist, sooviga hinnata maja üldist olukorda, eelkõige hallituse kahjustusi. Kohale tuli ehitusspetsialist ja riiklikult tunnustatud ekspert. Nad olid loomult uudishimulikud ja suundusid ka ülemisele põlenud korrusele. Mõne hetke jooksul ütlesid nad et see polnud korsten, mis maja süütas ja pidin vastama detailselt iga juhtme, ventilatsiooni ja soojustusmaterjali kohta.
Kulus umbes 15 minutit, kui sain vastuse igale küsimusele ja enam-vähem arvatava põhjuse, mida olin isegi kahtlustanud.
Korstnast süttimine polnud võimalik
Tuli teine ekspertiisiakt, mis tõestas, et korstnast süttimine polnud võimalik. Nimelt tegid nad proovikütmise ja selle ajal ei saavutanud korstna pind ligilähedaseltki sellist temperatuuri, mis oleks vajalik tulekahju tekkimiseks. Ekspertiisiakti valmimise ajal hakkasin ise lugema tulekahjude kohta teaduslikku materjali, ja siis mõistsin, et mu abikaasa poleks saanud ronida redelile, mis oli väidetava tulekolde vahetus läheduses ja samuti oleks sulanud ning süttinud tulekoldest meetri kaugusel olev vahtpolüsteroolist soojustusmaterjal.
Mida rohkem lugesin, seda suuremad eeslikõrvad mulle kasvasid. Põletasin ka lõkkel seintest võetud materjale, et saada aru, mis ja kuidas süttib ja mis lõhnad tekkivad. Mul tekkis kogu tulekahjuõhtust tervik, mis vastas piltidele, mis olid pärast tulekahju majast tehtud.
Samuti tuli ka keskküttefirmast arvestus,et korsten tulekahjukoldena on välistatud. Käis ka Eesti Korstnapühkijate koja spetsialist, kes ütles et korsten on parem kui nõuded ette näevad ja andis loa jätta vana korsten alles. Samuti sai päästeametilt küsitud nende otsuse kohta tulekahju tekkepõhjusest. Nemad vastasid et nad pole ekspertiisiasutus ja nemad esitavad ainult esialgse arvamuse. Saatsin järjest kindlustusele fakte - saades vastuseks, et te pole mingi ekspert.
Me ei saagi oma kodu tagasi
Õnnetusest oli kulunud juba mitu kuud ja ehitusfirmad olid võtnud endale juba sügiseni tööd ette. Pool suve küsis nelja-aastane poja iga võõra inimese käest: onu, kas sina tuled meile ehitama? Lõpuks ütles, et me ei saagi oma kodu tagasi. Mina ei suutnud lastele enam midagi vastata, sest enda usk kadus, aga üritasin seda mitte välja näidata.
Kindlustusest öeldi, et otsus on pool taastamisväärtust ja vaata ise, mis sellega teed. Ühest ehitusfirmast sain vastuse, et on väga kahju, aga selle rahaga ei tee sa oma majas kuigi palju, teisel olid tööd oktoobri lõpuni ees ja kolmas oli nõus tulema ning tegema vähemalt katuse, soojustuse ja välisvoodri.
Samal ajal jätkus meie sõda kindlustusega, teiste inimeste soovitusel pöördusin Eesti Kindlustusseltside Liitu. Usku mul sellesse polnud, sest olin juba emotsionaalselt murust madalam, kuid uppuja haarab igast õlekõrrest. Mind kuulati ära, ise valisin lepitusadvokaadi ja oktoobri lõpus toimus lepituskohtumine.
Ehitusfirma jaoks polnud raha
Õnnetusest oli möödas juba viis kuud ja siis pakuti lõpuks kolmanda ekspertiisi võimalust. Lumi oli juba maas, kütet veel majas polnud, katus hakkas alles peale saama. Uue ekspertiisiga oleks läinud ajaliselt vähemalt kuu, aeg tiksus meie kahjuks. Lõin kohtumisel mõttes peas kokku summa, mis oli puuduoleva ehitusmateriali ostmiseks vajalik juhul kui tööd ise teha ja ütlesin selle välja. Antud summa oli mitukümmend tuhat eurot väiksem taastamisväärtusest, kindlustus nõustus sellega ja läksime laiali.
Jõuluks oli pere kodus tagasi, sest tegime tööd ka kuuvalgel ja peas trummeldas ainult, et peab. Tuli jättis meid ellu, aga järgnev pidi hinge välja viima. Ehitusfirma olime sunnitud ära laskma, sest selleks polnud meil raha. Kuna peres on käed kõigil kasvanud õige koha peale ja oskame teha kõiki töid, on meil tänaseks maja peaaegu taastatud.
Olime antud firma kliendid 10 aastat, maja oli just päästeameti poolt üle vaadatud ning tehtud oli ka täiendav elektrimõõdistus. Leping oli meil koguriskikindlustus, mis pidi tagama meile niinimetatud maksimaalse kindlustatuse ja turvatunde. Reaalselt, kui selline juhtum oleks olnud sügisel, oleks kevadeks jäänud meie kodust alles ainult koorem hallitanud küttepuid.
Ma ei usu kindlustatusesse
Selles loos jättis mulle kõige jubedama jälje sõda kindlustusega. Kõige paremini mõistavad seda inimesed, kes ise on tules kodu kaotanud ja pidanud võitlema. Tunnen ennast nagu viltu vajunud korsten, millest on toss väljunud. Tänan ka oma ääretult toredaid kolleege, kes olid mulle moraalselt suureks toeks, ja kindlasti naabreid.
Soovitus kogetu põhjal: pildistage ülesse ehituse käigus küttekolded, suuremad elektriseadmed ja kilbid, sest nendest piltidest võib olla teile suur kasu. Kõige tähtsam on anda võimalikult täpne info päästeameti töötajatele, sest nad on erapooletud ja õppinud inimesed, aga oma maja tunneb igaüks ise kõige paremini.
Tänaseks oman kindlustuslepingut, kus on kirjas maksimaalne aeg, mille vältel peab abi saabuma, kuigi ma eriti ei usu kindlustatusesse, aga mingi abi sealt ikka saab kasvõi võideldes. Täna suudan tunda rõõmu, et jätkuvalt on hing sees ning kõik jäime ellu.
