Eestlane Istanbulis: politsei brutaalne jõukasutamine rahulike meeleavaldajate vastu kurvastab

„See, millest ma arvasin kujunevat suurepärase kultuurireisi Istanbuli, osutus hoopis südantlõhestavaks õudusunenäoks, sest mõned minu Türgi sõbrad sattusid käimas olevate meeleavalduste keskele,“ kirjutas anonüümseks jääda soovinud Mari Estonian Worldile. „Ma olin Türgi tulevase Euroopa Liiduga ühinemise toetaja, kuid viimaste päevadega olen ma meelt muutnud – ma ei arva, et praeguse valitsuse poliitika juures, peaminister Erdoğani juhtimisel, on Türgi koht Euroopa Liidus.“

Mari sõnul väidavad kõik tema Türgi sõbrad, et meeleavaldused algasid rahumeelselt ja ei ole mingit traditsioonilist ideoloogiat, mis neid ühendaks. „Meeleavaldajad on pärit kõigilt elualadelt, vasakult ja paremalt, nende hulgas on palju inimesi kõrgemast keskklassist, intellektuaale jne. Laiem pilt on selline: meeleavaldused algasid väikeses ulatuses plaani vastu muuta Istanbuli park ostukeskuseks, kuid kasvasid suuremaks protestiks praeguse valitsuse kasvavate islamiseerimispüüete vastu. Minu sõbrad on kurtnud, et kuigi Erdoğan tuli kümme aastat tagasi võimule demokraati mängides, esineb ta nüüd religioossete avaldustega, tsiteerib šariaadiseadusi jne. Viimane plaan piirata alkoholi müüki on sellest järjekordne näide. Kuidas saab keegi teda demokraadina tõsiselt võtta, kui ta nimetab sotsiaalmeediat ühiskonna jaoks kõige hullemaks nuhtluseks?“

Türgi muutis moodsaks, demokraatlikuks ja ilmalikuks rahvusriigiks endine otomani armee ohvitser Mustafa Kemal Atatürk pärast Esimest maailmasõda. Tema poliitikat kindlustasid pärast tema surma suuresti mõjuvõimsad Türgi relvajõud. Erdoğani võimu ajal on aga sõjaväe haare nõrgenenud. „Ma olen jälginud Türgi poliitikat aastaid. Minu Türgi sõprade sõnul on sajad Türgi armee ohvitserid ilma süüdistuseta aastateks vangi pandud, ilma et nad teaksid, mis nende kuriteod on. Meenutab natuke Guantánamot. Recep Tayyip Erdoğan on üha autokraatsem valitseja, ja et ma tulen rahulikust ja demokraatlikust Eestist, tunnen ma veidi häbi, et minu valitsus on viimasel ajal nii silmakirjalikult käitunud. Nad asusid kiiresti naaberriigis Süürias Bashar al-Assadit kritiseerima, on aga vait, kui Erdoğan käsutab politseijõud brutaalselt rahva vastu – meeleavaldajaid on pimestatud ja tapetud. Kas see on õiglane?“ küsib Mari.

Mari saatis Estonian Worldile ka ühe tema Türgi sõbra kirjelduse politsei vägivalla ohvriks langemisest:

„Kõigepealt tänan ma kõiki juristidest sõpru, kes aitasid, helistasid või muretsesid minu pärast. Ma olen nüüd kodus ja minuga on kõik korras. Ma tahan kirjutada, mis juhtus, kui ma vahi all olin, et kõiki sellest informeerida, ja mul ei ole mingit muud eesmärki. Ma jagan kõiki sündmusi algusest kuni lõpuni, sealhulgas kõiki halbu sõnu ja solvanguid, mis olid suunatud meie vastu.

Eile õhtul (02.06.2013) kella 21 ajal võeti mind vahi alla Barbarose puiestee valgusfooride juures Beşiktaşis (Istanbulis). Ma ei sõimanud, ei loopinud asju. Nad viisid mind ära ja väänasid mu käe sealsamas välja. Mõned mu sõbrad nägid seda hetke ilmselt telekast. Pärast seda hetke algas meie jaoks põrgu. Nad hakkasid meid kaasa tirima ning iga politseinik ja eriüksuslane lõi meid käte ja jalgadega. Löögid jätkusid 100-150 meetri jooksul, kuni me jõudsime bussi juurde.

Solvangud olid lõputud ja nende hulgas olid järgmised: „Kas te persse käinud värdjad kavatsete riigi päästa?“ ja „hoorapojad“. Ma ei suutnud kokku lugeda, kui palju inimesi mind peksis, kuni me vahistatute bussi juurde jõudsime. Kui ma bussi jõudsin, karjus osa neist, et mind toodaks tagumisse otsa. Nad peksid mind käte ja jalgadega bussi tagaotsa. Pärast sain teada, et nad püüdsid kaameraid vältida. Kui ma vahistatute bussi sisenesin, olid tuled kustutatud ja üks tüdruk karjus: „Ma ei teinud midagi, vend!“

Ma ei näinud, kes mind lõi, kui bussi sisenesin ja seal olin. Ainus, mida ma teha sain, oli pea kaitsmine pimeduses. Solvangud olid pidevad. Kui ma istusin, lõi mind iga mööduv politseinik, nii et ma tõusin püsti ja läksin nurka. Nad tahtsid, et ma istuksin ja sundisid mind seda tegema solvangute ja löökide saatel. Samal ajal lõid nad tüdrukut ja võitlesid temaga. Politseinik nimega Süleyman ütles tüdrukule täpselt need sõnad: „Ma murran su maha ja kepin läbi.“ Tüdruku vastus oli südantlõhestav: „Hea küll, vend.“

Pärast seda sunniti meid kolme, kes me olime vahistatute bussis, karjuma kõva häälega üha uuesti: „Ma armastan Türgi politseid!“, „Ma armastan oma riiki!“. Meile röögiti, et me karjuksime kõvemini. Asjad muutusid pärast seda veidi rahulikumaks, kuid siis tõid nad veel ühe mehe, kelle nina oli murtud. Kui ma küsisin, miks ta oma nägu ei kaitsnud, vastas ta, et teda hoiti kahekesi kinni, samal ajal kui kolmas politseinik virutas talle vastu nina. Pärast seda toodi veel üks mees Bahçeşehiri ülikooli seltskonnast, nimega Mustafa. Ta ei suutnud isegi jalul seista pärast seda, kui teda oli rünnanud 20 eriüksuslast. Teda ei pekstud mitte ainult jalgadega, vaid löödi bussi kõrval ka kiivriga ja tema pead peksti vastu bussi akent. Nad peksid ta jalgadega bussi ja sundisid istuma. Tema käed olid raudus ja peast jooksis verd. Kui ma üritasin verejooksu peatada (murtud ninaga sõbra T-särgiga), käskis politseinik nimega Süleyman mul oma kohale kasida. Ta ei hoolinud sellest kutist üldse. Ma ütlesin Süleymanile, et tema peast jookseb verd. Ta vastas: „Las jookseb.“ Mõned politseinikud võtsid temalt käerauad ära, kui me olime seda neile mitu korda öelnud.

Teine südantlõhestav asi juhtus politseijaoskonnas. Mustafa küsis minult, kas teda löödi vahistatute bussis. Ta ei mäletanud mitte midagi. Ilmselt kaotas ta teadvuse, kui see kõik juhtus. Viimane asi, mida mainima peaks, on see, et meil ei lastud oma loomulikke vajadusi rahuldada, nad andsid meile plastikpudelid urineerimise jaoks.

Lõpuks saabus aeg meditsiiniliseks ülevaatuseks raporti jaoks ja meid viidi politseijaoskonda. Politseijaoskonnas oli kohal juristide armee. Alles siis hakkas politsei meid viisakalt küsitlema. Ja jälle tahan ma tänada juristidest sõpru, kes helistasid ja olid meie pärast mures.“