Kui suurt kannatust on inimesel vaja, et iga tund 30 röökivat teismelist välja kannatada JA neile veel lisaks anda piisavalt haridust, et nad põhikooli lõpetaksid? Müts maha! Aga enam ma neist paljusid austada ei suuda.

Nagu suurem osa põhikoolilõpetajatest käisin ka mina kevadvaheajal koolidesse katsetamas ning oma suureks üllatuseks sain sisse ühte eesti kümnest parimast koolist ja seda vaatamata faktile, et olen keskpärane õpilane ilma eriliste anneteta.

Millalgi viimase õppeveerandi alguses hakkasid õpetajad mu oma koolis küsima, et kas me jääme ikka oma kooli (käin Tallinna ääres ühes 900 õpilasega piirkonnakoolis) ja kuna selleks ajaks oli kindla „jah“ juba soovitud koolist olemas ütlesin ka kohe välja, et ei jää, lähen paremasse gümnaasiumisse.

Sealt alates muutus mu põhikooli lõpp õudusunenäoks. Mitu korda tegid õpetajad mu ees julmalt maha kooli, kuhu sügisest oleksin läinud, ütlesid, et see olevat mõttetu ja ega fakt, et see kesklinnas asub veel kooli heaks tee. Hinded hakkasid liikuma sujuvas valsitaktis, ikka 1-2-3 2-2-3, endistest neljadest-viitest oli järgi vaid õrn tuuleõhk.

Kontrolltöödes võeti hindeid alla kõige kummalisemate asjade pärast, kord alandati kirjandi hinnet, sest mu „käekiri oli raskesti loetav“, teine kord võttis eesti keele õpetaja kontrolltöölt ühe hinde maha, sest pärast töö lõpetamist ja selle laua nurka lükkamist pöörasin ennast akna poole, et päikest nautida. See sama eesti keele õpetaja lubas mu isegi eksamist läbi kukutada, kui käitumist ma käitumist ei õpi (eelmistel veeranditel oli käitumine alati kokku eeskujulik)! Kui veerand lõpule jõudma hakkas puudusin tihti tervise pärast koolis, pole eriti päikeselembeline ja sain alati palaviku, kui liiga intensiivse päikese käes kaua olin. Tegemata tööde kohale ilmusid hüüumärgid haruharva ja nende parandamine oli juba omaette kunst. Eesti keele õpetaja tegi mind klassi ees avalikult maha, kuna olin klassi ukse lahti jätnud, kui õpetaja selle kõrval seisis ning andis teada, et mu vanemad ei ole osanud mind kasvatada, seda muide üsna mitu korda, erinevatel aegadel ja alati kogu klassi ees.

Aasta- ja veerandihinded tulid üheksandikel välja sel esmaspäeval ja ma sain ausalt öeldes šoki, veerandisse oli tekkinud kuus "3", mida on rohkem kui eelneval kahel aastal kokku! Käisin kõigepealt geograafia õpetaja juures, kellele esitasin veel tähtaja sisse mahtuva kolme A4 pikkuse töö, mida õpetaja vastu ei võtnud, sest „ka temal on eraelu“ , mainiks ära, et samal ajal parandasid veel oma kümmekond õpilast kontrolltööd. Eesti keele õpetaja aga oli mulle enne veerandihinde välja panemist e-kooli kaks ühte, ühe kahe ning ühe kolme pannud, temalt nende kohta küsimas käies sain teada, et üks üks olevat olnud paar päeva tagasi tehtud tunnitöö, millest mina puudumise tõttu midagi ei teadnud, aga loomulikult seda järgi teha mul ei lastutki. Külastasin ka õppealajuhatajat, kes palus mul siis geograafia õpetajaga uuesti rääkida, sest tegelikult oleks ta pidanud mu töö siiski vastu võtma, aga selle vestluse tulemus oli ähvardus, et kui ma ta juuksekarva lõhki ajan, paneb ta mulle aasta ka kolme.

Nõnda võisin ma ka oma tuleviku gümnaasiumiga hüvasti jätta, sest seal ei tohi nii palju kolmesid aasta jooksul olla. Loomulikult ma lähen veel pärast lõpetamist sinna, viin oma tunnistuse ja vajalikud paberid ning seletan olukorra ära, aga võimalus, et mind siiski sisse lubatakse, on õrnõhuke.

Kas tõesti toimub tänapäeval vähemedukates koolides selline "peedistamine"? Üle keskmise õpilane muudetakse suvaliseks patuoinaks, kelle unistused siis mingi isikliku viha pärast maha trambitakse ja veel laimuga ka vürtsitatakse? Kui ma enne olin mitu korda nutma puhkenud, kuna pean oma koolist lahkuma, vahet pole, et paremasse, ning kõiki õpetajaid ja klassikaaslasi enam eriti ei näe, siis antud hetkel ei suuda ette kujutada mida teen, kui too eelmainitud prestiižikas kesklinnakool mind siiski ukse taha jätab, sest praeguses koolis, kus hetkel käin, ei suudaks tänu kogetud ebameeldivustele küll gümnaasiumiharidust omandada.