Mees: pipart keelte peale kibestunutele, kes mängimist ajaraiskamiseks peavad!
Ma olen üks neist täisealistest, kes naudib erinevaid mänge vaba aja veetmisena sama palju kui varases noorukieas.
Minu jaoks on see tegelikult koomiline, kui keegi vaatab mulle imeliku ja pooleldi ammuli suuga otsa, kui ütlen, et tõesti, aeg-ajalt panen legodest koos lastega losse või lennukeid kokku. Sealjuures pole võimalik kindlaks teha, kas mina mängin lastega või nemad minuga. Mis selles halba on, kui inimesele meeldib hoolimata oma vanusest mängida?
Mänguasjad, mis jäid väiksena saamata
Ma saaks aru, kui ma oleksin töötu, madala intelligentsiga, istuksin ööd-päevad arvutiekraani ees ning klõbistaksin nuppe, et ikka järgmisele ja veel järgmisele levelile jõuda. Vastupidiselt, mul on hästitasustatud töö ja õnnelik kooselu partneriga. Temagi jaoks oli alguses ehk veidi harjumatu, et vastne boyfriend ka veel 20-ndate keskel Playstationi mängudest hasarti satub või kohati sõltuvuses näib.
Mainisin talle ning ütlen alati ka teistele kohe alguses, kui nad nägu krimpsutavad, et mind tegelikult absoluutselt ei huvita, kui keegi mind veidrikuks või ohmuks peab. Ma olen harva nukras meeleolus, sest pole kunagi lasknud täielikult minna ja kaduda ära sellel rõõmul, mida lapsed tunnevad mängides. Olen pärit vaesemast perest ja seega jäid paljud mänguasjad või vidinad väiksena saamata. Nüüd võin neid endale ning oma lastele lubada.
Üldjuhul peaks tegelikult inimestele piisama sellest, et teine isik on õnnelik. Siiski näib miskipärast, et teine inimene võib õnnelik olla vaid kindlaid kriteeriume järgides. Kui väita, et täiskasvanuna mängida on imelik, siis küsiksin ma vastu: mida annab inimesele pidev morn tõsidus?
Veidrikud on edukamad
Kui astusin ülikooli, siis esimese õppeaasta lõpuks käisid enamik mu kursavendadest ülikondadega, ajades teadmiste piires tähtsat juttu. Mul on kahju tõdeda, aga enamik neist ei lõpetanud õpet nominaalajaga. Seda mitte kiire graafiku tõttu, vaid põhjusel, et mõistus ei jõudnud riietusele järele.
Juba siis uurisin naljaviluks, miks nad pidevalt ülikondi kannavad - pole nad ju ärimehed ega juristid, vaid tavalised tudengid. Vastused varieerusid alates "ülikonnad on lahedad" kuni "näeb viks välja, tõsisem, korrektne". See on kõik tõsi, kui seda mõistuse piires võtta.
Aga mis kasu oli sellest võltsimisest, teistele näitamiseks, et olen tõsine ja mõtlik? Nagu aeg näitas, siis ei suurt midagi. Pigem on veidrikud edukamad, sest nad on oma nahas elades endaga rahul. Nad suudavad siiralt nautida seda, mis neid õnnelikuks teeb. Minu jaoks on see mängimine. Ja pipart keelte peale kibestunutele, kes mängimist ajaraiskamiseks peavad!
