Mu isa küsis minult hiljuti, mis siht mul pärast kooli lõpetamist on ja kas on ka plaanis minna välismaale. Vastasin: ei. Ma soovin jääda Eestisse ning riigiga koos kasvada. Ometi toob pisarad silma, kui loen uudiseid prognoosidest või aruannetest, mis lubavad kulda-karda, kuid samaaegselt kingitakse viimased metsad rikkale ämmale.

Palju on juttu eesolevatest valimistest ja istun sellest lugedes selgusetult käsipõsakil. Keda valida? Praeguseks olen suutnud otsustada vaid seda, millisesse kasti ma linnukest ei teeks. Samas on ehk lootust ka Tartusse mõni kirik või park juurde saada — linn ongi liiga roheliseks kätte ära läinud. Kuid kaua see siiski nii ei saa jätkuda. Tartu on ju väike linn ning kohalikud tunnevad omasid ja nende kehtetuid lubadusi.

Mitmel Tartu noorel on tunne, et kogu see uudiste ning kiirete muutuste laviin uhab meist silmagi pilgutamata mööda, aga kübegi sellest pole meie käeulatus. Loen ja mõtlen: kuidas on see võimalik? Kuidas nii saab?! Kuid vaikus katab maad. Mida peaks üks tavaline inimene tegema, et mitte tunda kodanikuna niisugust jõuetust? Kuidas oleks võimalik kõiki ajalehti kohtusse kaebamata tõelisi asju ajada? Neid õigeid, meie omi asju.

Joosta või usaldada?
Kõik ei seisne ainult rahas ja seda on aasta 2013 hästi esile tõstnud. Selgroog tuleb paigata koduste vahenditega. Tuleb korrastada meie seadused niisugusteks, et need toestaks põhiseaduslikke väärtuseid ning soodustaks Eesti enda kodanikul riigi territooriumil teha äri ja luua kodu niimoodi, et kodanik ise ka kõigi 32 hambaga alles jääks.

Niisiis: kas joosta või usaldada? Usaldada ei ole enam kedagi, aga kodumaalt ära ka ei tahaks minna. Niisuguse mure kohta võib vististi öelda vingumisolukord.

Aga kuidas seda lahendada? Kuskil peab olema seltskond arukaid inimesi, kes on valmis üldsuse heaolu nimel selle sopa sisse astuma. Või juhtuks nendega nii nagu eelnevategagi? Kes oskaks aidata riigi kodanikku, kes ei usalda ammu enda kodumaa juhte ja arendajaid?

Rahvas teab rääkida, et sageli on lihtsaim viis parim lahendus probleemile. Ole sõber ja anna mulle nõu, kuidas pealinnakauges Tartus jääda südamerahuga Eestisse.