Südamlik lugu: kas sa tädile "aitäh" ütlesid?
"Kas sa tädile "aitäh" ütlesid?" Ma ei tea, kuidas teie, aga mina kuulen seda üsna tihti tänaval, poes, lasteaias või mänguplatsil. "Ütle kõvemini, muidu tädi ei kuule..."
Tavaliselt küsin ma seepeale mõttes vastu: "Aga kas sa ise ütlesid?" Kust laps veel õpib, kui ise eeskuju ei näita? Ma tahaks loota, et minu "aitähid" saavad alati valjusti öeldud.
Ühe eriti suure ja tänulik "aitähi" sooviksin öelda ühele erilisele inimesele, kes töötab ettekandjana Tallinna Da Vinci restoranis.
Umbes nädala eest sattusime minu väikese tütrega restorani jäätist sööma. Tütar sõi jäätisepallid ära, kuid vahvlitopsi jäi umbes poole jagu järele. Kuna talle ei meeldi, kui toit ära visatakse, siis palub ta alati oma järelejäänud tükikesed külmikusse panna, kuhu need siis tavaliselt mõneks päevaks seisma jäävad ja seejärel ikkagi (talle märkamatult) prügikasti rändavad.
Vahvel 5 päevaks hoiule
Selles restoranis suundus minu muidu vaikne ja tagasihoidlik, alles neljaseks saanud tütar sihikindlalt meid teenindanud ettekandja poole ja ütles: "Pange, palun, minu vahvel külmutuse kappi. Ärge seda minema visake, ma tulen pärast jälle ja söön selle ära."
Ettekandja naeratas, mina samuti. Kui me juba peaaegu lahkunud olime, küsis ta äkki: "Aga millal sa tuled?" Laps jäis seisma, mõtles veidi ja vastas kindlalt: "Kolmapäeval!"
Ütlen ausalt, et olukordi, kus mu tütar oleks ettekandaid sama palvega tülitanud, on meil ennegi olnud. Tavaliselt oli stsenaarium üks ja seesama - kõik osapooled naeratasid, noogutasid ning järelejäänud toit visati leti all vaikselt minema.
Päevad möödusid. Tütar küsis iga aja tagant, mis päev täna on. Kolmapäeva hommikul teatas tüdruk rõõmsalt, et täna ongi see päev, mil pärast lasteaeda läheme meie kohvikusse, vahvli järele.
Mind valdas õudus. Peas hakkasid keerlema mõtted, et peaks restorani helistama, paluma neil pool vahvlit ära murda ning seda jäätise sees veidi leotada... Ühesõnaga: teha nägu, et vahvel on kogu see aeg teda oodanud "külmutuse kapis".
Linnukesed sõid vahvli ära
Päev oli kiire, helistada ma ei jõudnud ja oli väike lootus, et ehk on laps päeva peale selle asja unustada jõudnud. Aga ei... Niipea, kui ta mind lähenemas nägi, kostusid rõõmsad kilked lasteaia värava taha. Kõik ta sõbrad olid juba kurssi viidud, et nüüd on meil minek sinna restorani, kus jäätisevahvel (laupäevast saadik) meid ootab.
Tütar keksis ja kilkas kogu tee, minul aga olid põlved hirmust kanged ning aju töötas ülekiirusel, et välja mõelda mingigi usutav versioon, miks linnukesed või veel keegi võis selle vahvli kogemata ära süüa või pakkuda, et ehk sobib talle asenduseks päris uus vahvel koos jäätisega.
Me jõudsime restorani. Ettekandjat, kes oli meid mitme päeva eest teenindanud, polnud näha. Hakkasin jutustama lühikokkuvõtet meie loost päris uuele ettekandjale - lootuses, et ta mõistab mu muret, mängib kaasa ja tekitab meile pooliku vahvli.
Siis juhtus ime. Lähenes seesama ettekandja, kes tõi, rõõmus naeratus näol, meile tollesama äranäritud vahvli, mida laps oli palunud kolmapäevani hoida. Ta pani väikese törtsu jäätist vahvlisse ja ulatas siis selle minu lapsele: "Ta ju ütles, et tuleb kolmapäeval, mul oligi plaanis seda neljapäevani hoida."
Mul polnud sõnu. Ma poleks kunagi arvanud, et võõras inimene suudab sellise austuse ning tõsidusega suhtuda ühe väikese lapse võib-olla veidi veidrasse soovi, seda mäletada ja pidada väikesele inimesele antud lubadust. Maile, suur-suur aitäh teile veelkord!
