Irooniliselt eksistentsist: lapse elatisrahade lugu
Mees ei tahtnud abielluda, sest tal olid Põhimõtted. Ta kinnitas, et abielu on vaid paber, mis kedagi ei seo, aga tema süda on kindel.
Olgu, mõtles Naine, miks ma peaksin tahtma kellegi Põhimõtteid väänata. Kui ma seda inimest armastan, siis ma võtan teda niisugusena, nagu ta on.
Mõlemad tahtsid last, vähemalt sõnades. Mehe sõna uskunud Naine jäi rasedaks ja sünnitas. Algas argipäev ning selgus, et Mehe sõnast päriselt ei piisa. Õigemini, Mees leiab, et mees annab sõna ja mees võtab ka - ja see on mehe õigus. Nii mindi lõpuks lahku. Mees kinnitas, et tema oma last ka toidab ning kasvatab.
Aga mees teatavasti annab sõna ja võtab sõna, nagu me juba kuulsime. Toitmise-kasvatamisega jäi lõpuks nii, nagu jäi. Lubadused olid reaalsusest suuremad. Naise palk ei olnud aga kuigi suur. Samas ei tahtnud ta ka lisatöökohta võtta - kuhu oleks ta pidanud selleks ajaks lapse panema? Kes oleks sel ajal last kasvatanud? Mees ju sellega tegeleda ei tahtnud. Mehel polnud aega.
Keskmisest palgast miinimumelatis
Elatise pidi Naine ühisele lapsele kohtu kaudu välja nõudma. Miinimumelatise. Mees sai tol hetkel täiesti keskmist palka. Mõnda aega täitis Mees vähemalt kohtu tehtud otsust. Siis tekkis ka sellega tasapisi probleeme.
Naine läks lõpuks Täituri juurde. Täitur võttis mehe ette, nõudis elatise välja. Arestis konto, pani palgale piirangud. Mõnda aega töötas seegi. Siis aga hakkas Mehe Tööandjal Mehest hale. Tollele ei jää ju niimoodi eriti midagi kätte. Kui keskmisest palgast lapsele miinimumelatis ära maksta, siis see lööb ikka rahakotti väga märgatava augu. Vaene mees.
Lühidalt: Tööandja näitas, et Mees enam praktiliselt palka ei saagi, küll aga hakkas Mehele maksma ootamatult suuri kuluhüvitisi. Kui Mees palka ei saa, siis pole ju Täituril ka mitte millestki mitte midagi kinni pidada, kas pole? Elatis on mõeldud kinnipidamiseks palgast, mitte kuluhüvitistest. Sellest hoolimata polnud Mehel oma lapse jaoks aega.
Kaks halba varianti
Nüüd oli Naine teinud kõik endast oleneva ning seadusest tuleneva, et lapsele äraelamist võimaldada ja siiski ka vanemlikku hoolt anda, aga kasu polnud sellest ei miskit. Naisel on valida ainult kahe halva variandi vahel - võtta lisatöökoht ning jätta laps unarusse või elada võlgu ning vaesuses. Koos lapsega ikka, sest Mees last enda juurde ka miskipärast võtta ei taha.
Mis on loo moraal? Eesti seadused ning elukorraldus on ses mõttes äärmiselt puudulikud. Mitte miski ja mitte keegi ei taga lapsevanemalt elatise kättesaamist, kui selle tööandja on samasugune suller või nihverdaja.
Kust aga peab laps niimoodi saama sooja toa, söögi, kasvatuse või vanemliku hoole, sellele ei vasta ükski riigiisa. Kas tasub siis imeks panna, et meie lapsed enam vanemaid inimesi ei austa? Miks nad peakski - nende vanemad ei austanud õigel ajal ja õigel viisil ka neid.
