Kodaniku heitlus e-riigiga ehk tolliseiklused

Internetist võib tellida mida iganes ja meil on suurepärased e-võimalused maksmiseks või kauba kulgemise jälgimiseks. Kuid mis juhtub, kui kaup läbib tolli?

Väljaspoolt Euroopa Liitu tellitud kaupadele, mille maksumus ületab 22 eurot, nõutakse tollideklaratsiooni.

Kuidas eraisik seda katsumust läbida saab? Variante on kolm. Esiteks võib maksta kullerfirmale tollideklaratsiooni tegemise eest. See ei ole just odav, aga ilmselt on see ainus lihtne variant.

Teiseks võib minna tolli kohale ja täita deklaratsiooni ametniku abiga. Kahjuks asub toll Sõjamäel lennujaama territooriumil keset suurt eikusagit, aga lähima bussipeatuseni on paar kilomeetrit. Viimane kord, kui seda varianti kasutasin, kulus kohapeal circa kolm tundi.

Kolmanda variandina tuleb appi e-riik, e-maksuamet, e-toll ja e-deklaratsioon. Siit algabki väljakutse.

Jääb müstikaks, kas e-tollideklaratsiooni koostamine on üldse mõeldud eraisikule. Teoreetiliselt on see tehtav, tuleb vaid täita lahtrid. Praktikas on ilma logistiku kõrghariduseta tegu pea võimatu ülesandega: lahtreid on kümneid, mõistetamatud koodid, kirjeldused ning numbrid. Kahtlustan, et isegi tollitöötajad ei oska seda 100 %-i õigesti täita.

Selline katsumus on mõistetav ettevõtete jaoks, kus abiks on spetsiaalne tarkvara, spetsiaalselt palgatud inimesed või tollideklareerimise teenust ostetakse sisse.

Aga mida peab tegema eraisik, kes on endale internetist tellinud suvalise jupi? Tegelikult on tollil vaja teada ju ainult kauba maksumust ning selle järgi peab eraisik maksud maksma. See ei tohiks ju olla midagi keerulist.

Reaalselt tahab toll aga teada selliseid asju:

• 45AG - Komisjonitasu, v.a ostukomisjonitasu;
• 45BG - Autori- ja litsentsitasu;
• 45BU - Laadimiskulud;
• 37B - Eelnev protseduur.

See loetelu läheb veel edasi, kokku umbes sadakond erinevat infokildu. Miks ühte lihtsat asja nii keeruliseks teha?