Hiljem muidugi tundub, et asi kipub justkui hullemaks minevat. Mida rohkem mõte tööle hakkab, seda enam tajud, kui kehv on tegelikult olla.

Et päkapikkude kalmistust lahti saada, oled just kulistanud alla oma pool liitrit vett. See omakorda on mao tööle pannud ja too nüüd keerab ning kõrvetab. Janu pole kadunud, aga otseselt juua ka midagi ei taha.

Tass hommikust kohvi, mis tavaliselt üles äratab ja käima tõmbab, toob tajuva teadvuse tagasi reaalsusesse. Kehast käivad läbi kuumahood ja jahedusvärinad ning habet ajama minnes vasardab peas mõte, et kes küll käskis eelmisel õhtul nii palju klaase tühjendada.

Peeglist vaatab vastu punetavate silmadega nägu, silmis tühi pilk, habe põskedel turritamas. Lödistad pudelist vahtu peole ja ajad selle laiali. Pärast neljandat sisselõikamist loobud žiletiga mässamisest ning üritad vana pardliga töö lõpule viia.

Kuidagi pesed hambad, kuna hambapasta maitse tundub kuidagi ebameeldiv ja tahab maos uusi kokkutõmbeid põhjustada. Seejärel ajad end vaevaliselt riidesse ning vead end kodust välja tänavale värskesse õhku, oodates samal ajal algava tööpäeva lähenevat lõppu...

Tugev eneseületus
Usun, et paljudele on see tuttav tunne. Vähemalt kord elus läheb õhtune istumine sõpradega käest ära ja eilsest lõbusast olemisest saab hommikune õudukas.

Küsimus on tegelikult selles, kuidas nüüd defineerida inimese käitumist, kes pohmakaga tööle ronib. Korraliku pohmelliga tegutsemine nõuab tegelikult tugevat eneseületamist. Nii hea oleks lihtsalt vedeleda, kuni parem hakkab. Kuid kohusetunne peksab jalad alla ja sunnib tööle minema.

Siinkohal võib muidugi hakata moraali lugema ja väita, et kohusetundlik inimene ei lase endaga nii juhtuda. Teoorias küll. Praktikas juhtub igasuguseid asju, mis teooriaga üldse kokku ei sobi.

Isiklikult pooldan sellist inimest, kes ilmub kohale tuleb ja elust osa võtab - selle asemel, et haarata telefon ja kähiseva häälega sinna mingeid seosetuid vabandusi rögiseda.

Tõsi ta on, et pohmas inimene ei ole lähedalgi täisefektiivsusele. Samas suudab ta oma asja siiski ära ajada ning säästa tööandjat peavalust asendaja leidmisel või tööde edasilükkumisest tulenevatest komplikatsioonidest.