"Laine Randjärve väitekiri ei lähene kodu-uurimisele, vaid on kirjutatud metoodiliselt hajali ega püsi isegi deskriptiivsuse tasemel. See võib olla juhendamise viga, aga on tõepärasem, et töö autor pole kunagi läbinud „teadusetegemise” põhikursust, mis harilikult seisneb selles, et mingi peatükk antakse sulle halastamatult tagasi ja sa ei saa jätkata enne, kui see on korda tehtud. Ning kui töö on valmis, lastakse sel seista kuni paar aastat, sest järsku on mõni viga ikkagi veel sees," kirjutas Olesk.

"Puudulik väitekiri ei ole nagu Vilde vigane pruut, ta ongi invaliid – esitatud kujul alamõõduline. Kaitsmise käigus oleks see pidanud selgeks saama, sest pole reaalne, et küsitavused avastatakse ilma diskussioonita alles hääletamise ajal," kritiseeris Olesk ka kaitsmisnõukogu liikmeid.

"Kuskil ei ole sätestatud, mitu korda võib üht väitekirja kaitsmisele esitada, kuid kirjutamata seaduse kohaselt kord juba põrunud väitekirja samale nõukogule ei esitata ja tema kaitsmist kuskil mujal tõlgendatakse promovendi nõrkusena. Tuleb esitada täiesti uus töö, teades samal ajal juba ette, et autoril on märk küljes. Täiesti uus töö, see on paar aastat pühendumist üksnes väitekirjale või, kui see pole võimalik, siis viis aastat kõik vabad õhtupoolikud," kirjutas Olesk.