KAART: Vaata, millised on maailma tolerantseimad ja sallimatuimad riigid
Kui kaks Rootsi majandusteadlast asusid uurima, kas majandusvabadus teeb inimesed rohkem või vähem rassistlikuks, teadsid nad, kuidas mõõta majandusvabadust, kuid neil tuli välja mõelda vahend rassilise tolerantsuse mõõtmiseks. Niisiis pöördusid nad sellise asja poole nagu maailma väärtuste uuring (World Values Survey), mis on uurinud suhtumisi ja arvamusi üle maailma aastakümneid.
World Values Survey kümnete küsimuste hulgast leidsid Rootsi majandusteadlased ühe, mis võiks nende arvates olla hea indikaator tolerantsusele teiste rasside suhtes. Enam kui 80 erinevas riigis paluti vastanutel öelda, milliseid inimesi ei tahaks nad oma naabriteks. Osa vastanutest valis valikute hulgast „teisest rassist inimesed“. Mida rohkem inimesi riigis teatas, et ei soovi teisest rassist naabreid, seda vähem tolerantseks võib pidada ühiskonda, järeldasid majandusteadlased. (Nende uuringus jõuti aga järeldusele, et majandusvabadus ei ole kuidagi kooskõlas rassilise tolerantsusega, kuid see võib olla kooskõlas tolerantsusega homoseksuaalide suhtes).
Ajaleht Washington Post koostas World Values Survey andmete järgi maailma TOLERANTSUSKAARDI. Mida tumedam sinine on kaardil riik, seda vähem sealseid inimesi ütles, et ei soovi teisest rassist naabreid. Mida punasem on riik, seda rohkem inimesi ütles, et ei soovi teisest rassist naabreid.
Mida kaart näitab?
Ingliskeelsed ja Ladina-Ameerika riigid on kõige tolerantsemad. Ainsad tõelised erandid on naftarikas Venezuela, kus sissetulekute erinevused kattuvad mõnikord rassiliste erinevustega, ja Dominikaani Vabariik võibolla naabruse tõttu probleemse Haitiga. Väga tolerantsed on ka Skandinaavia riigid.
India, Jordaania, Bangladesh ja Hongkong on selgelt kõige vähem tolerantsed. 81 riigist ainult neljas vastas üle 40 protsendi, et ei soovi teisest rassist naabrit: 43,5 protsenti indialastest, 51,4 protsenti jordaanlastest, 71,8 protsenti hongkonglastest ja 71,7 protsenti bangladeshlasest.
Euroopas valitsevad suured ja huvitavad erinevused. Immigratsioon ja rahvuslik identiteet on valusad teemad suures osas Euroopast, kus rahvastiku rassiline koostis on muutumas. Kuigi võib oletada, et rikkamad ja haritumad Lääne-Euroopa riigid on tolerantsemad kui Ida-Euroopa, ei ole see päris nii. Üks kõige vähem tolerantseid riike kontinendil on Prantsusmaa, kus 22,7 protsenti vastanutest ei soovinud teisest rassist naabrit. Valgevene ja Läti on aga näiteks tolerantsemad kui suurem osa Euroopast. Huvitav on märkida, et Eesti on näiteks tolerantsem kui Soome. Väiksemat tolerantsust näidati üles Balkanil.
Lähis-Ida ei ole eriti tolerantne. Ka seal on immigratsioon tähtis teema, eriti Egiptuses ja Saudi Araabias, kuhu saabub tihti majandusmigrante vaesematest naaberriikidest.
Kirju rahvastikuga Aasia riikides on tolerantsust vähe. Riigid nagu Indoneesia ja Filipiinid, kus erinevad rassirühmad võitlevad tihti mõjuvõimu pärast ja kellel on omavahel keerulised ajaloolised suhted, näitasid üles sallimatust. Vähemal määral kehtib see ka Hiina ja Kõrgõzstani kohta. Samasuguseid suundumusi võib märgata Saharast lõunapool asuvas Aafrikas.
Mitte eriti tolerantne Lõuna-Korea on erand. Kuigi riik on rikas, haritud, rahumeelne ja etniliselt homogeenne – kõik need näitajad langevad tavaliselt kokku rassilise tolerantsusega – teatas üle kolmandiku lõunakorealastest, et ei soovi omale teisest rassist naabrit. See võib olla seotud korealaste nägemusega endast kui rassiliselt ja rahvuslikult unikaalsest kultuurist koos Kagu-Aasiast pärit inimeste sissevoolu ja pikaaegsete pingetega Jaapaniga.
Suhteliselt tolerantne Pakistan on samuti erand. Kuigi Pakistanis on olemas mitmed faktorid, mis langevad kokku sallimatusega – usunditevaheline vägivald, paiknemine maailma kõige vähem tolerantses piirkonnas, madalad majandusliku ja inimarengu indeksid – on teisest rassist naabri vastu vaid 6,5 protsenti pakistanlastest, mis tähendab, et nad on tolerantsemad kui näiteks sakslased või hollandlased.
