Juba ammu pole Eurovision mingisugune laulukonkurss. Pigem on see tsirkuseartistide ja komplekteeritud poistebändide ringmäng. Sellegipoolest avaneb kuskil rahvusliku leelotamise ja purjekaid imiteerivate paljaste ülekehade vahel üks võimalus. See on võimalus tegeleda muusikaekspordiga.

Eesti korraldustiim ei tundu sellisest võimalusest suurt midagi teadvat. On kahetsusväärne, et isegi žürii ei ole aru saanud, et Eurovisionile ei ole mõtet saata eestikeelset laulu, mis oma muusikalise taseme (uudsuse) poole pealt sobib heal juhul ainult Sky+ kuulajatele. Viimati võideti Eurovision mitte-ingliskeelse looga aastal 1991 (Dana Internationalil oli universaalselt mõistetav refrään ning Serbia loo point oli minu arvates, kui poliitiliselt korrektselt väljenduda, mitte igatahes laulus endas). Ja mitte kunagi pole ükski keskpärane lugu võitnud.

Kas Eurovisioonil osalemise ainukeseks mõtteks pole mitte muusikaeksport? Praegu on tunne, et ekspordime ainult eestlastele endile. See tähendab, et Birgiti sihtgrupp on eestlased, kes siis läbi teleri saavad öelda, et tubli tüdruk, tegi hea etteaste, kahju, et seekord nii läks.

Mitte mingit läbimõeldud turundusstrateegiat ei eksisteeri. Birgiti ametlik kodulehekülg on endiselt poolenisti eesti keeles. Kui seda üldse mingiks koduleheks saab nimetada – tegu on ühe pildiga, paari lingi ja esinemisnimekirjaga. Kusjuures esinemised on näiteks Tohila mõisas ja Butterfly Lounge'is Tallinnas, mitte aga näiteks Londonis või Barcelonas.

Välja lingitakse Facebooki ja MySpace'i (!), kusjuures Facebooki postitused on valdavalt eesti keeles ja needki vähesed, mis pole, on tihtipeale grammatiliselt vigased. MySpace'is audiona näiteks Eurovisioni-lugu üldse polegi. Samuti ei suutnud leida sealt üles kohta, kus seda lugu osta saaks.

Vaevalt, et ka reklaami mõttes (vähemasti välismaal onlainis) midagi asjalikku tehakse, kui üldse. Kõlab vast karmilt, aga oma praktilise kogemuse pealt võin öelda, et selliseid lehti poleks mõtet reklaamida nagunii.

Sarnane olukord on olnud ka teiste Eurovisionil viimasel ajal osalenud Eesti artistidega. Niikaua, kuni ei saada aru, et Eurovision on muusikaekspordi üritus ja see tähendab eelkõige tööd turunduse kallal ning turundus ei ole ainult kleidilõike üle arutlemine, ei ole mõtet ka mitte mingit tulemust loota. Sisuliselt on tegu mahavisatud rahaga, kuigi Juure ja Kivirähu kommentaarid ehk kompenseerivad seda veidike.

Meil oleks võimalus iga aasta vähemalt üks artist niikaugele saada, et tal oleks mitu aastat esinemisi välismaal. Praeguse mõtteviisi juures võibki aga ainult võlukingade peale loota.