Hingearmidega lapsed ei leia endale hiljem maailmas kohta
Armid jäävad küll näha, aga valu ununeb ja vahel ei mäleta me enam, kuidas need armid ikkagi saadud on. Hingearmidega on aga lood sellised, et neid ei ole näha, kuid need valutavad sageli ning nende saamise lood ei unune kunagi.
Maailmas on palju inimesi, kes on pidanud terve elu üksinda hakkama saama ja elama juba väikesest saati täiskasvanu elu. Kas sellised inimesed suudavad enda elu üles ehitada ja hakkama saada või ei?
Ma arvan siiski, et suudavad, kuid kogu see protsess, see täiesti üksi hakkama saamine jätab nende inimeste sisse sügavad armid. Need inimesed näevad maailma hoopis teistmoodi. Hoopis teistes värvides.
Liigsed kiindujad
Paljud ei oska enda sõpradest hoolida või otsivad liiga palju tuge ja armastust just sõpradelt. Nad kiinduvad igasse inimesesse, kes on nende vastu natukenegi hea.
Nad otsivad igal minutil enda ümbert armastust. Nad tahavad tunda, et keegi neist hoolib. Nad tahavad tunda, et nad on siin maailmas vajalikud ja olulised. Nad ei taha olla ainult lapsed, kes on pidanud ruttu suureks kasvama ja ise hakkama saama. Nad tahavad karjuda, jonnida, mängida ja nutta nagu väikesed lapsed. Nad tahavad lihtsalt olla lapsed.
Aga nad ei saa ja just see ongi see, mis on nende sisse selle sügava ja inetult narmendavate servadega kõvera armi jätnud.
Minu tutvusringkonnas on selliseid lapsi palju. Mõnel on ema ja isa olemas, aga nad on joodikud ega armasta enda lapsi. Mõned elavad juba aastaid täiesti üksinda ning käivad tööl.
Näiliselt korras
Nad kõik saavad näiliselt hakkama, kuid neil on väga raske. Nad ei ole kunagi tundnud ema või isa armastust. Nad on pidanud otsima armastust mujalt, sest kodust nad seda ei saanud.
Mul on ka palju sõpru, kes elavad kasuperedes ja ei saa üldse selles keskkonnas hakkama. Nad ei suuda ega julge uuesti armastama hakata.
Nad kardavad, et neid heidetakse jälle perekonnast välja. See, et nende enda vanemad neid ei armastanud, jättis laste südamesse tunde, nagu keegi oleks kehalt naha maha kraapinud ja veel soola peale raputanud.
Sellised lapsed on väga katki, kuid vähesed näitavad seda välja. Nad ei taha, et maailm näeks, kui palju nad on kannatanud. Nad tahavad olla terved, tavalised ja ka pingutavad selle kõige nimel. Nad matavad enda lapsepõlve maha ja liiguvad edasi.
Sisemiselt katki
Väliselt elavad nad samamoodi nagu teised, kuid sisemiselt on nad katkised ega oska siin maailmas endale kohta leida. Nad on eksinud, õigelt teelt kõrvale kaldunud ning peavad ise täiesti üksinda tegema kõik selleks, et uuesti õige kurss kätte saada.
Kas armid hinges ka õpetavad midagi? Ikka - peas on pilt, milline vanem kindlasti olla ei tohiks. Ilmselt on kunagi ilmas lapsed, kellele vanemad arme ei tekita. Hingearmid muudavad ettevaatlikuks suhete suhtes, maailma enda ümber on raske usaldada.
Lõpetuseks ütlen seda, et need inimesed vajavad omaksvõtmist ja mõistmist ning see ongi põhiline. Meie ise peame olema hoolivamad ja märkama abivajajat, sest sisemised armid on need, mis kõrvetavad ja ei ole teiste silmadele nähtavad.
