Karli Lambot: Miks lasta amatööridel linna juhtida?
Ettevõtja ja valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik liige leiab, et kui ministeeriume ja ettevõtteid juhivad professionaalsed juhid, siis ei peaks ka linna juhtimisega tegelema poliitbroilerid ja diletandid.
Rahvakogu seminaril ühe endise reformierakondliku tipppoliitikuga kõrvuti istudes märkis too omavahelises vestluses, et poliitikast lahkujad on tööjõuturul paariad. Ilmselt on tema isiklikust kogemusest tingitud ütlemises tugev annus tõtt. Miks ei ole endistel poliitikutel lihtne tööd leida ja seda eriti erasektoris?
Tõenäoliselt on vähemalt osa vastusest ka selles, et tegevpoliitikud tahavad teha asju, mis ei ole neile kuidagi võimetekohased. Kui Kaur Kivirähk kirjutas, et Tallinna peaksid juhtima apoliitilised tegevjuhid, siis pealinna juhtimist võib ka sellest vaatenurgast analüüsida, et kuidas paljud poliitikutest linnaosavanemad ja (ase)linnapead end avalikult kompromiteerivad, võttes endale töökohti, kus neil pole eeldustki hakkama saada ja saades külge läbikukkuja märgi.
Tallinna linnavalitsus on tegelikult väga suur organisatsioon. Koos allüksustega kokku ligi 2000 inimest. Ettevõtluses juhivad niisugust mastaapi firmasid professionaalid, kes on omandanud selleks oskusi, kogemusi ja teadmisi aastakümneid. Tuhandete inimeste juhtimine ei erine kuigivõrd ettevõtluses ja avalikus sektoris.
Raske on uskuda, et kui Savisaar ja Keskerakond võimult minema saadetakse, saavad järgmised erakonnad linnajuhtimisega kuidagi kvalitatiivselt paremini hakkama. Võib-olla on parteistatud ametikohti natuke vähem, võib-olla on korruptiivsed praktikad tagasihoidlikumad, võib-olla on mõni järgmistest linnapeadest andekas juht, aga süsteemsust ja professionaalset järjepidevust linnajuhtimise kõrgemal tasandil ei saa ka teiste erakondade poliitikutest linnapeadega, abilinnapeadega ja linnaosavanematega olema. Tallinna linnavalitsuse suuruse organisatsiooni nõudlik tippjuhtimine käib suuremale osale parteilastest asjaarmastajatele lihtsalt üle jõu. Ilma halvustamata.
Ministeeriume juhivad professionaalsed juhid ehk kantslerid. Suurtes ettevõtetes valivad aktsionärid üldkoosolekul järelevalvet teostava nõukogu, kuid firmat palgatakse juhtima professionaalid. Miks peaks see Tallinna-suuruses linnas olema teistmoodi? Miks peaksid erakonna kaitsvast rüpest sirgunud poliitbroilerid saama hakkama juhtimistööga kas või mõne Tallinna linnaosa vanemana, kui enamik nendest pole kunagi end organisatsioonijuhina tõestanud? Milleks end avalikult diskrediteerida?
Tarvis on linnavalitsemise süsteemset muutust. Igapäevane linnajuhtimine on väga nõudlik juhtimistöö, mis ei pea mingil moel olema poliitikaga läbi põimunud. Eestis on paljudes valdades professionaalsed apoliitilised vallavanemad, paljusid suurlinnu juhivad elukutselised poliitikavälised juhid – ka Tallinnas peaks see nõnda olema.
Meie linna areng oleks palju rõõmsam, kui poliitika tegemise kohaks jääb volikogu ja poliitikutest amatöörid hoitakse linna juhtimisest eemal. Marginaliseerunud linnavolikogu kompetents ja tähtsus peab oluliselt tõusma praeguse vaikeluga võrreldes. Volikogus askeldamine oleks valitud saadikutele paraja raskusastmega tegevus.
Tänavate ehitus ja hooldus, prügimajandus ja linnaplaneerimine – missugust ainuomast lisaväärtust annab nendele valdkondadele poliitiline juhtimine? Mitte mingisugust. Vastupidi, sest erakondade lühikese varumeeste pingi tõttu jääb juhtide kvaliteet leebelt öeldes kehvaks.
Amatööridest linnajuhid diskrediteerivad end läbikukkujatena ning satuvad suletud ringi, sest poliitikast lahkumine on ülemäära valus. Tööjõuturu jaoks on ebaõnnestuja tempel otsa ees. Võimetekohaste liistude juurde jäämine tuleks paljudele tänastele „linnajuhtidele“ kasuks. Elu tahab ju aastaid veel täisväärtuslikult elamist. Seetõttu tuleks jälle kaaluda Tallinna linnavalitsemise usaldamist professionaalse linnapea, abilinnapeade ja linnaosavanemate kätte. Kohalik poliitika jäägu tugevasse volikogusse.
