Viimati Küprose abipaketi tõttu esile kerkinud erimeelsused Euroopa Liidus näitasid Fischeri arvates, milline poliitiline hävitustöö eurotsoonis praegu käimas on, vahendab Helsingin Sanomat.
„Euroopa Liidu tuum on lagunemas... ja Saksamaa on jälle Euroopa Liidu lagunemisprotsessi keskmes,“ väidab Fischer, viidates Teise maailmasõja eelsetele sündmustele.
Fischeri kriitika ja järeldused on huvitavad, sest ta oli Saksamaa välisminister aastatel 1998-2005, kui eurole alust pandi. Ta juhtis Saksamaa rohelist erakonda 20 aastat.
Fischeri arvates on eurooplaste usalduskriis Euroopa vastu palju ohtlikum kui turgude umbusaldus, sest esimest ei saa parandada lihtsalt „Euroopa Keskpanga uue likviidsussüstiga“.
Fischer tuletab oma kirjutises meelde Euroopa riikide vahelist vihavaenu eelmise sajandi alguses.
„Euroopa poliitika põhines konkurentsil, umbusaldusel, võimuvõitlusel ja lõpuks suveräänsete riikide vahelisel sõjal,“ kirjutab Fischer.
Kui Teine maailmasõda 1945. aastal lõppes, asendas sõda omavaheline usaldus, solidaarsus, seaduslikkus ja kompromissid.
„Kriis murendab neid aluseid, usaldus asendub umbusaldusega, solidaarsus vanade eelarvamuste ja koguni uue vihaga vaese lõuna ja rikka põhja vahel. Kompromisside asemele on tulemas diktaadipoliitika,“ ütleb Fischer.
Selles diktaadipoliitikas süüdistab Fischer just oma kodumaad Saksamaad.
„Saksamaa on Euroopa Liidu ülivõimsalt tugevaim majandus. Kannatavatele lõunaeurooplastele on Saksamaa toetatud range majandusdistsipliini ja struktuursete reformide segu saatuslikuks saamas, sest kaks muud faktorit on unustatud – võlakoorma kergendamine ja majanduskasv,“ kirjutab Fischer.
Nii ongi vaid aja küsimus, millal mõni suur kriisiriik valib valimistel omale poliitilise juhtkonna, kes ei nõustu enam range majandusdistsipliini diktaadipoliitikaga. Juba praegu on valitsused valimiste lähenedes lubanud kaitsta oma kodanikke Euroopa eest Saksamaa poliitika tõttu, juhib Fischer tähelepanu.
Fischeri arvates ei töötaks „Saksa Euroopa“ kunagi ning riigi juhtkonnal puudub samas julgus arendada „euroopalikku Saksamaad“. Nii peab looma pangaliidu, eelarveliidu ja poliitilise liidu. Praktikas tuleks Euroopa Liidust seega teha föderatsioon, kui euro tahetakse päästa.
Kui arengut föderatsiooni suunas ei kiirendata ja kardetakse ühist vastutust, tuleb Fischeri arvates leppida sellega, et Euroopa rahvuslikustub uuesti ja peab ka maailmalavalt kõrvale tõmbuma. Väikeste üksikute rahvusriikide mõju maailmas oleks nõrgem.
Muid variante peale arengu föderatsiooni suunas Fischeri arvates ei ole, sest praegune olukord ei saa kindlasti jätkuda.
