Olukorras, kus pension katab veidi üle 60 protsendi keskmise hooldekodu koha maksumusest, käis minister ühe võimalusena välja eakate kinnisvara müümise või rentimise, et saadud rahaga hooldamise eest tasuda. Kuigi see võib olla lahenduseks või leevenduseks paljudele, ei saa see olla ainus variant ja riikliku poliitika peamine alus. Seda põhjusel, et Eesti eri paigus on kinnisvara hinnad väga erinevad ja pealegi jäävad abita need, kel isiklikku kinnisvara pole.

Sellele murele lahenduse otsimisel võib eeskuju võtta Saksamaalt, kus kasutusel on hoolduskindlustus. Iga kuu maksab tööinimene hoolduskassasse 1,025 protsenti oma palgast ja tööandjad lisavad omalt poolt sama palju. Kogutud raha eest hüvitatakse muuhulgas kodus elava eaka hooldamine või hooldekodus elamine. Kas süsteem peaks aitama ka praeguseid abivajajaid, on juba kokkuleppe küsimus.

Kui aga hoolduskindlustuse osas kokkuleppele ei jõuta, võiks tänaste eakate muresid mingi piirini leevendada ka eakate toetatud elamise süsteem, kus ühes majas elavate eakate jaoks on ka ööpäevaringne järelvalve olemas. Aeg näitab, kas ja kuidas jagub sellisele lähenemisele raha Euroopa Liidu eelarvest, mis ministri sõnul tugevalt Eesti sotsiaalvaldkonda ja omaste hooldusesse panustab.

Siiski ei lahenda eelnevad variandid olukorda, et kohalike omavalitsuste pakutavate teenuste-toetuste iseloom kõigub Eesti piires märkimisväärselt. Isegi Tallinna linna sees leidub linnaosi, mis maksavad kodus lähedast hooldavale inimesele kinni puhkuse ehk eaka haiglasse paigutamise, aga leidub ka linnaosi, mis seda ei tee. Kuna voodihaigel tuleb mähkmeid vahetada hoolimata sellest, kus inimene elab ning olukorras, kus suurusest hoolimata on kohalikel omavalitsustel samad ülesanded, tuleks kehtestada riiklik standard, mis määraks kindlaks eakatele osutatavate teenuste miinimumi üle Eesti.