Veel üks reaktsioon Hvostovile ehk miks Andrei ei aita oma naist?
Andrei Hvostovi lugu tema ämma ja oma ema hooldavast naisest on muidugi liigutav, puudutab südant ja tekitab nördimust, aga üks küsimus kerkib kõige muu seast eriti teravalt üles - miks Andrei oma naist ei aidanud? Ei aita? Miks ta rõhutab korduvalt, et tema ämma hooldamise eesmärgil ei puutu?
Riigi, institutsionaalse meditsiini südametuse ja kalkusega on paljukannatanud eesti rahvas tegelikult harjunud; sanitaride eemalehoidev käitumine hooldushaiglates, hooldekodukoha saamise vaevarikkus ja kallidus, bürokraatliku asjaajamise keerukus. See kõik muidugi ongi vale ja seda tulebki kritiseerida, aga kust ometi võtab õiguse sellist kriitikat teha inimene, kes vähemalt oma jutu järgi kordagi isegi ei ürita aidata?Antud loos on Andrei Hvostov hoolimatu riigi, institutsioonide ja ametnikega üsna ühel pulgal; nagu nemad nii ka tema seisab käed rippu ja korrutab, et midagi ei ole teha, midagi ei saa teha. Paljud veel õigustavad teda samas taktis: mees ei peagi suutma roppude asjadega, nagu inimese kasimine, tegeleda. Õigustuskoori ei vaigista ka möönmine, et haige lamava täiskasvanu hooldamine nõuab tegelikult suisa mehejõudu, seda just füüsiliselt. Andrei ise näeb aastate pikku pealt, kuidas ta naine ülejõukäiva koorma all hääbub, vähe sellest, naine kannab kogu seda koormat palgatöö kõrvalt - tähendab, Andrei ei aita teda niigi palju, et naine saaks perele leivateenimise koormast vabaks ja jaksaks ema hooldamise kõrval veel ka inimeseks jääda. Ei maini ka, et aitaks naisel bürokraatiaga sõdida - ametnikud on tegelikult mõjutatavad, notari võib palgata koju tulema, selleks on vaja vaimujõudu, mida otsesel hooldajal enam üle jääda ei pruugi... Kui ta ei taha või ei suuda lamavat haiget puudutada, no kas siis ei võiks aidata oma naist mõnel teisel moel? Ei? Andrei lugu võib olla ju aus - ent see on ka ülimalt kurb. See näitab ilmekalt, kust üleüldine hoolimatus pärit on. Mitte riigi ja ametnike otsa ei peaks me sellistes lugudes kõigepealt vaatama - vaid üksteise otsa ja peeglisse. Inimlikkus algab inimesest. Lähedastest. Pealtvaatajana suud maigutama jääda on küll häbiväärne valik.
