Tartu ülikooli eetikakeskuse eetikaveebist võib lugeda, et eutanaasia ja/või abistatud enesetapu legaliseerimise pooldajad arvavad, et indiviidil on õigus oma suremise protsessi võimalikult palju kontrollida.

Samuti põhjendatakse legaliseerimise vajadust halastuse, mittekahjustamise ja kannatuste lõpetamisega. Vastased leiavad üldjuhul, et tapmine on igal juhul moraalselt vale ning et legaliseerimine looks võimaluse, kus surmama hakataks eelarvamuste, ahnuse, ihnsuse, kannatamatuse või frustratsiooni tõttu. Peale selle võib tekkida sotsiaalne surve, et inimene valiks teatud tingimuste esinemisel suremise.

Eutanaasia toob kaasa hulganisti eetilisi küsimusi. Kas olulisem peaks olema elukvaliteet või elu kui väärtus iseendas? Miks? Kellel on õigus otsustada elu üle, eriti juhul, kui patsient ise pole otsustusvõimeline? Mida teha juhul, kui isik pole eluajal oma tahet selgelt väljendanud ning lähedaste huvid on konfliktsed? Missuguse täiendava mõõte toob arutlusse filosoofiline ja eetiline küsimus sellest, mis vahe on tapmisel ja surra laskmisel? 

Kas võib öelda, et teatud juhtudel on inimesel kohustus surra, näiteks omaste säästmiseks või majanduslikel põhjustel? Kas inimesel on õigus valida selline viis surra, et ta ei jääks ilma oma suremise kogemisest? 

Hea Delfi lugeja, palun jaga meiega oma arvamust, kas eutanaasia tuleb Eesti seadustada?