„Kõige väiksemate ja nõrgemate suhtes sooritatud kuritegude käsitlemine ei ole kompromisside koht. Kui keegi annab mulle tänaval peksa, siis võiks mingis mõttes öelda, et oli meeste vaheline asi. Aga kui keegi läheb lastele kallale, tegeleb sellise asjaga, siis ma ei oska seda mõõta,“ rääkis Riisalu Delfile.

„Elu on ju näidanud, et pedofiilid ei saa meie hulgas hakkama. Ma ei tea, kas nende koht peaks olema vangla, kuid mingi kinnine koht küll,“ lisas ta.

Riisalu hinnangul võiks luua näiteks mingi kinnise tootmiskombinaadi ja panna pedofiilid seal tööle.

„Ma nimetaks seda selliseks piiratud vabaduseks, et nad oleksid mingil konkreetsel maa-alal, teevad seal midagi, kuid ei saaks avalikult meie hulgas liikuda või kui saavad, siis ainult saatjaga. Neid ei ole mõtet hoida ka üksikvangistuses terve elu, sellel puuduks sisu,“ mõtiskles ta.

Riisalu rõhutas, et kui lehti lugeda, siis kõik eksperdid ütlevad, et see pole mingi üllatus, et varem karistatud pedofiil Toomas Meola uuesti sellele teele satub.

„Sundravi, kinnises haiglas, kust ta ei ole nagu vang, kuid ta ei saaks teatud territooriumilt välja. See võiks mingi lahendus olla,“ kirjeldas Riisalu võimalust, kuidas pedofiile ühiskonnale ohutuks muuta.

„Ja sinna võiks ka nii-öelda eriliigilisi panna. Meil on ju ka kroonilisi vargaid, kes justkui eluaegset vangistust ära ei ole teeninud, kuid lähevad kohe pärast vanglast vabanemist uuesti vargile,“ jätkas ta.

„Võib-olla see on neile inimestele isegi kasulik, kui anda neile elamisvõimaluse situatsioonis, kus nad saavad paremini hakkama aga samas ei oleks vangid. Midagi sellist tuleks välja mõelda, selline poolkinnine süsteem luua,“ leidis Riisalu.

Nädalavahetusel jõudis ajakirjandusse teave, et pedofiilias varem süüdi mõistetud Toomas Meola (varem tuntud kui Toomas H. Liiv) on uuesti sarnase asja pärast kohtu all.