Lugeja: jõukus ei tule ise meie õuele, olgem realistid

Eesti Päevalehes ja Tarbija24-s avaldatud artiklid töökuulutustes palganumbri avalikustamisest tõi kaasa järjekordse töövõtjate pahameelelaviini. Peamiseks põhjuseks, miks tööandjad palganumbrit avaldada ei taha, loetakse ikka naeruväärselt madalat palka.

Valitseb suhteliselt kõigutamatu üksmeel, et ettevõttes loob lisandväärtuse ainuisikuliselt ettevõtja ja tema teha on, millist palka ta töölistele pakub. On lihtne lahendus: saamaks üle madalate palkade probleemist - tuleb ettevõtja, va kapitalist, sundida seadustega maksma, nii et ninast veri väljas. Ikka miinimumpalka tuleb tõsta, 1000 euroni, siis on kõik korras! Siis on nagu Soomes. See on valdav mõttelaad.

Kahjuks üdini ebarealistlik ja tõest nii kaugel kui vähegi olla saab. Ettevõtja vastutab ettevõtte edu eest proportsionaalselt kogu meeskonnaga. Ei ole olemas sellist asja, et kusagil kontoris istub hästi lahke või siis hästi kitsi ettevõtja ja muudkui liigutab nuppe. See, kuidas tema nuppe liigutab, määrab ettevõtte käekäigu ja kõik teised on jõuetud. Loomulikult on ettevõtjal ääretult oluline roll, kuid raha tekitab siiski organisatsioon tervikuna ja inimeste vaheline sünergia.

Tõin ühes varasemas arvamuses analoogia viljapõllu pidamisega. Kui põllumaa on Sinu oma ja me üritame seal koos kasumlikult vilja kasvatada ning see ei õnnestu, ei ole see ju ainult Sinu süü? Oluline on taibata ettevõtja rolli olemust: ettevõtja on samasugune partner organisatsioonis nagu kõik teised, kuigi saab suuremat tulu ja omab suuremat sõnaõigust - tasuks äririski kandmise vastu.

Tagasi palgateema juurde. Palk on iga organisatsioonis osaleva isiku tasu tema panuse eest organisatsioonis. Mida rohkem mõjutab isik ettevõtte majandustulemusi, seda suurem on tema osa töö tulemusest. Kõlab ju õiglasena?

Nüüd siis kõige valusam osa: paljud töökohad toovad ettevõttele väga väikest väärtust. Sellega on raske leppida, kuna inimesi kaitseb nende enesehinnang. Kellele ikka meeldiks endale tunnistada, et tema töö on vähe väärt. Karm reaalsus on, et väga paljude töökohtade panus ettevõtte üldtulemusse on minimaalne ja oskused nende tööde tegemiseks on omandatavad väga lühikese aja jooksul. Seepärast need töövõtjad teenivadki väikest palka. Siia kuuluvad väga paljud erinevate elualade inimesed ja kindlasti on ka ametikohti, mis saavad oma panusega võrreldes oluliselt väiksemat tasu, kuid reeglina on see siiski vastavuses.

"Liinitööd" ongi selliseks planeeritud, et need oleksid odavad ja lihtsasti vahetatavad. "Liinitöö" tegemiseks ei pea Sa töötama tehases liini taga. Iga kergesti asendatav ja kiiresti õpitav töökoht sobib selleks suurepäraselt. Supermarketi kassapidaja otseselt mõõdetavat töötulemust on väga raske parandada. Poeketi kasum sõltub sellest ulmeliselt vähe, kas kassas istub täna Malle või Riina.  

Olen kuulnud pahameelt: "ärgu siis palgaku liinitöölisi, kui neile maksta ei jõua!" Tegelikult nii ongi, kui väikest väärtust tootva töö eest rohkem maksta ei jõua ja enam sama hinnaga töölisi ei leia, siis investeeritaksegi seda tööd tegema masinad. Või tehakse töökorraldus ümber, äkki hakatakse hoopis millegi muuga tegelema. Täpselt nii see normaalses turusituatsioonis toimubki. Käivitub ellujäämismehhanism.

Tekib õigustatud küsimus, et kuidas saab Soome maksta "liinitööde" eest 4-5 kordset palka, kuigi lisandväärtus oleks nagu sama. Poleks nagu vahet, kas juhtida bussi Soomes või meil? Tegelikult on seal vahe sees. Kaudselt on transport ajakokkuhoiuteenus ja hoides kokku kallimat aega, tekitad rohkem väärtust. Samuti on rikas klient (ühiskond) nõus maksma teenuse eest kallimat hinda, sest nagu siin tabavalt kirjutati, hindade juures ei ole peamine mitte rahaline number, vaid osakaal, mida kulutus nõuab sissetulekutest.

Suur osa palgateemalisest arutelust taandub vähem või rohkem miinimumpalgale. Miinimumpalga all pean silmas riiklikku minimaalselt ja selle lähedast töötasu. Mõtted a´la "tõstame miinimumpalga 1000 euroni" ei ole realistlikud ning teostatavad, sest selleks peab esmalt oluliselt kasvama meie majandus, konkurentsivõime ning loodav lisandväärtus. See kõik, nagu eelnevalt selgitatud, ei ole ainult ettevõtjates kinni.

Tõsi, miinimumpalka teenivad kohad jäävad miinimumpalgalisteks ka jõukas riigis. Tekibki põhimõtteline dilemma, kas kasvatada meie Eesti minimaalset aktsepteeritud elatustaset (tehes keskmiselt kõrgemat lisandväärtust tootvat tööd) või minna majanduspõgenikuks mujale riiki, mis on teise rahva poolt juba üles ehitatud. Asja sisu jääb samaks: miinimumpalka antakse (reeglina) miinimumväärtust loova töökoha eest.

Parem on selle karmi tõega leppida: riik ei tee 25-50-aastast hüpet majanduses. Miinimumpalk jätkab tõusmist 20-30-euroste tibusammudega. See on reaalsus. Ainuke võimalus liikuda parema elu poole kiiremini, kui lisandväärtuse tootjate tekitatud majanduskasvu najal, on astuda välja miinimumväärtust tootvate isikute hulgast ja hakata ise enda eest seisma! Jah, iseenda eest vastutamine kätkeb endas riski, kuid pühendudes oleme me kõik võimelised hakkama saama. Rohkem eneseusku!