„President tviitis jälle. Mitte meie oma, kes on hõivatud palju piinlikumate asjadega, vaid Toomas Hendrik Ilves, kes valiti 2006. aastal Eesti riigipeaks. See pisike Balti riik, mis asub kaugel Euroopa põhjaosas, endine nõukogude vabariik, mis sai iseseisvaks 1991. aastal, on iseenesest kurioosumite kogum: kõige arenenumad elektroonilised vahendid ning kõige viimane ja vaeseim eurotsooni liige, kõige eeskujulikum kasinusmeetmete mõttes... Samuti ainus Euroopa Liidu liige, kus on president, kes tviidib oma isiklikke meeleolusid, mis on inspireerinud ooperi libretot. Ainus maa, kus sotsiaalvõrgustik muutub kummalisel kombel ajaloo poolt alandatud väikese rahva kättemaksuvahendiks,“ kirjutab Le Monde.

Kaks nädalat tagasi ründas @IlvesToomas kaks korda 140 tähemärgiga Vladimir Putini Venemaad. Le Monde'i hinnangul oli kiusatus seda teha kahekordne: president on sündinud 1953. aastal ja üles kasvanud eksiilis USA-s, kui Eesti oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud; teiseks võttis Ilves sõna 25. märtsil mis on 1949. aasta deporteerimise aastapäev, kui 20 000 eestlast NKVD poolt Siberisse viidi. „Keegi ei ole vabandanud,“ kirjutas Ilves inglise keeles ja lisas: „Eesti ootab endiselt vabandust nendelt, kes väidavad end muudes küsimustes olevat Nõukogude Liidu õigusjärglased.“

President esines vihapurskega Princetoni keynesliku majandusteadlase Paul Krugmani vastu, kes oli julgenud kahtluse alla seada Eesti majandusliku edu ja kasinuspoliitika, kirjutab Le Monde. Mõju oli suur: tuhanded kommentaarid internetis, artiklid rahvusvahelises ajakirjanduses, Wall Street Journalist kuni Los Angeles Timesini, rääkimata sellest, et presidendi jälgijate hulk Twitteris kahekordistus: tänaseks 13 546 (1,2 miljoni elanikuga riigis). Vihane säuts on andnud ainest 16-minutilisele miniooperile, mida esitatakse Eesti muusika festivalil Tallinnas.

Eesti ajakirjandus on esitanud hüpoteesi, et president, kes on tuntud kainuse ja presidendipalee spordisaali külastamise poolest, võis olla erandkorras mõne joogiga stimuleeritud. Aga tviitijast president on eelkõige solvatud eestlane, leiab Prantsuse ajaleht. Veendunud nõukogudevastasena, kes võitles okupatsiooni vastu New Yorgis ja Münchenis, kus ta oli raadio Vaba Euroopa ajakirjanik, ei kannata ta, et talle õpetussõnu jagatakse. Ei venelaste ega ameeriklase poolt Princetonist, samas kui ta ise on õppinud psühholoogiat Columbia ülikoolis New Yorgis. Dändi ülbusega mässuline, punkmuusika amatöör, keda võib kohata Tallinna moekates baarides, klaas õlut käes, nahkjakk seljas, kirjutab Le Monde.

„2. aprillil Tallinna presidendipalees on Ilvesel endiselt ees kõrgstiilne kirev kikilips ja me kätleme. Ta hoiab oma käsi horisontaalselt, nagu hoides meiega distantsi. Paul Krugman pole talle kunagi vastanud, veel üks märk solvumisest,“ kirjutab Le Monde.

President kehitab õlgu ja võtab uuesti tuld: „Ma olen tüdinud sellest, et idaeurooplasi peetakse primitiivseteks Untermensch'ideks! Krugmanil on oma poliitiline agenda, mis pooldab avaliku sektori kulutusi USA-s. Meil ei ole muud valikut kui kasinus, sest me ei saa laenata mõistlikel tingimustel. Kas ta teab, kust me tuleme ja mida me oleme läbi elanud? Ei, ta ei tea. Tal on Nobeli preemia ja tal on ükskõik. Nii esitab ta selle ideoloogiliselt rumala seisukoha demokraatlikult valitud valitsuse poliitika kohta.“

Kellel on õigus, küsib Le Monde. Eestis vastatakse muusikaga. 1988. aastal toimus juba laulev revolutsioon. Öised meeleavaldused Nõukogude Liidu vastu patriootiliste hümnidega. President Ilvese tviidid majandusteadlase Krugmani vastu inspireerisid Balti päritolu noort Ameerika heliloojat Eugene Birmanit. „Tema pahameel oli ühtlasi dramaatiline ja nii aja vaimuga kooskõlas,“ ütles Birman. „Ma tahtsin, et kaht häält esitaks üks inimene, sest ideede debatt kaalub üles egod. Ja sellepärast, et me ei tea, kes võidab.“ Kirjanik Scott Diel, kes kirjutas libreto, ütles, et teda lõbustas president, kes reageeris äkki irratsionaalselt, inimesena.

„President ei käinud ooperietendust vaatamas. Veidi enne seda oli ta edasi tviitinud ühe eksperdi artikli Ameerika ajakirjast Foreign Affairs pealkirjaga: „Sotsiaaldiplomaatia ehk kuidas diplomaadid on hakanud armastama tviite.“,“ kirjutab Prantsusmaa ajaleht.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid