Lugeja: poliitiline teatritegelane pole parem teatraalsest poliitikust
Kui kõnepuldis on noor kena naine, siis on see juba võimas mõjutegur. Aga kui ta on ka näitleja, kellel hulkade vaimse paimendamise võime hiilgavalt omandatud, peaks paljude elevus saalis olema garanteeritud. Ka siis, kui ta loeb ette telefoniraamatut. Umbes nii oligi. Jutt on Mari-Liis Lille esinemisest loomeinimeste protestiürituse 25. aastapäeva kogunemisel.
Esineja näitlejameisterlikkus ja saali valitsemise oskus oli tõesti kõrgtase. Ka kõne tekst saaks näiteks abituriendi lõpukirjandina hea hinde. Kahjuks olid ambitsioonid veelgi suuremad, sest lõppeesmärgina sooviti vist anda edasi poliitilist sõnumit. Ja siin ka pidu lõpeb. Tuleb öelda: istu kohale, kaks.
Kui näitleja hakkab teesklema poliitikut, siis peaks tal olema piisavalt kodaniku- ja vastutustunnet andmaks endale aru, et see on ohtlik. Leidub ju manipuleeritavaid, kes lasevad endid petta vormist ega vaevu süüvima sisuni. Kui poliitilist sketši hakatakse pidama poliitikaks, siis võib juhtuda et ka näitleja ise tunneb end poliitikuna. Ent miks poliitikuna ja mitte näiteks kirurgi või lendurina?
Sarnasus, et nii näitlejatele kui ka poliitikutele enamasti plaksutatakse on üsna õhuke ja libe jää. Miks arvab näitleja, et poliitiku hästi tehtud töö ei eelda sama põhjalikku hariduslikku, erialast ja kogemuslikku ettevalmistust kui kirurgi või lenduri oma? Miks tahavad mõned head näitlejad saada halbadeks poliitikuteks?
Nüüd, kus kogu lugu hakkab emotsionaalset kõrgtaset kaotama, võiks selle teema ka rahule jätta. Aga mis siis, kui näitlejate jt kujutlemine end poliitikuna hakkab saama harjumuseks. Pole välistatud, et selle tagajärg on palju eksitatud inimesi. End poliitikuks pidav näitleja (laulja, bravuuritar jms) peaks arvestama sellega, et tema teadmised sel erialal ei pruugi olla piisavad. Eriti kehvad on lood siis, kui poliitikas orienteerumiseks vajaliku kvaliteetinfo tühikuid asendab trendisõltlik poliitiline „korrektsus”.
Mari-Liis Lille kõne võib puldist kuulduna paljudele näida kena, aga tekstina loetult selgub, et taaskord on tegu ammu kulunud jutuga. Kaubandusliku välimuse huvides asendab sõnumit oskuslikult valitud kujunditest koosnev retoorika. Mari-Liis Lille kõne üldine toon oli pretensioonikas ja samas eluvõõras. Riike, kus mitte keegi ei tunne ennast kaotajana, kahjuks pole. Või siiski – kõik tunnevad endid võitjatena võib-olla vaid Põhja-Koreas...
Liiga sageli kipuvad nn arvamusliidrid või selleks saada tahtjad unustama ka seda, et vastutus ja kohustus teha end vajalikuks on eelkõige meil endil. Seda ausat tõde populistid laiema avalikkuse ees ei söanda levitada. Aplausi saavad need, kes nõuavad, et peaminister kannaks neid süles Eldoradosse. Sellisest populismipatust polnud prii ka jutuks olev kõneleja. Kõige näotum, kui sädeleva esineja sõnumist kumab reetlikult läbi dressuuritolerandi poolt omaks võetud kõverpeeglimaalim.
Kahjuks ei saanud ju ka Mari-Liis Lill hakkama ilma vähemusteta, nagu nõukaaja parteikongress ilma kauakestvate tormiliste ovatsioonideta. Usina õpihiire soov olla trendikas ei näita loomeinimest iseseisva mõtlemisvõimega väärika isiksusena. Vähemalt loomeinimesed (kui nad seda ka tegelikult on) võiksid püsida „suurte tüürimeeste” dikteeritud sõgedatest peavooludest kõrgemal.
Ehk juba aitab kriitikute pidulikust paigalmarsist nutulaulu saatel. Aeg on omaks võtta põhimõte: ära tule poodiumile, kui sul pole lahendusi. Ka muidu nii südikas Mari-Liis Lill ei pakkunud ühtki lahendust ei väljarände ega demokriisi vastu. Sestap jäi ta pelgalt meelelahutuslikule tasandile. Meil pole põhjust otsida tema esinemisest tähelepanu väärivat poliitilist sõnumit. Aga poliitika paroodiana oli kogu esinemine igati paigas ja köitva esinemisega debütandile tuleb soovida vaid edu selles rollis.
Tegelikult peaksime olema murelikud kui poliitikud hakkavad tegema teatrit ja teatritegelased poliitikat. Poliitiline teatritegelane pole parem teatraalsest poliitikust.
