Aga toogem näiteid. Oletame, et jalakäija alles ootab punase fooritule taga, et liikuda tee keskel asuvale ohutussaarele. Teisel pool teed on kaasliiklejatel roheline tuli juba põlemas. Selline olukord suurendab kordades tõenäosust, et alles rohelist tuld ootavad inimesed hakkavad autoliikluse puududes samuti ohutussaare poole minema.

Lisaks ohutussaare mõjule, mis turvatunde tekitamise tõttu soodustab nagunii keelava tulega tee ületamist, tuleb kirjeldatud näite puhul arvestada ka sellega, et keelav ja lubav foorituli tähendavad jalakäija jaoks vastukäivat infot. Tulemuseks on muidugi punase tulega tee ületamine.

Vaadates asja Eesti vaatevinklist, tuleb psühholoogiale lisada ka paras annus praktilisust. Mõistagi ei taha keegi sopase ilmaga teeveerel oodata ning autorataste ja asfaldiaukudesse kogunenud vee tagajärgede eest põigelda, rääkimata säärase ilmaga ohutussaarel ootamisest.

Olukorras, kus Tallinn propageerib tasuta ühistransporti (jättes siinkohal vaatluse alt välja selle, miks säärase ideega Toobali-Tuiksoo skandaali ajal välja tuldi), võiks samasuguse innuga tegeleda ka jalgsi käimise populariseerimisega. Lisaks tänavate ületamise lihtsustamisele tuleksid kasuks ka mõistliku pikkusega fooritsüklid.

Seega – liiklusesse rohkem inimlikku mõõdet ja jalakäija psühholoogiaga arvestamist!