Delfiga vestelnud ratastoolisportlase Hegert Toomsoo hinnangul on ratastooliga liiklemine viimase kümne aasta jooksul kõvasti lihtsamaks muutunud, kuid neil, kes ilma tooli abita ise kuidagi hakkama ei saa, on olukord endiselt keeruline.

"Mõnel pool on võimalik tellida ette endale ka spetsiaalne buss, mis on mõeldud ratastoolis inimestele," tõi Toomsoo näite oma tuttavast, kes just sellist teenust kasutab.

Toomsoo sõnul, kes tegeleb ise ratastoolikorvpalli ja -võidusõiduga, on aga kõige keerulisem liigelda auklikel tänavatel ja kõnniteedel, mille piirded on nii kõrged, et ratastooliga neist üles ja alla liikuda ei saa. "Kui esirattad jäävad asfalti kinni, võid vabalt toolist maha lennata. Inimestel, kes ei suuda ise tagasi tooli peale saada, ei jäägi muud üle, kui oodata kedagi, kes neid aitaks," tõdes Toomsoo. Üks tema tuttavatest kukkus halva teekatte tõttu suisa oma pea katki.

Üldine suhtumine on aga eestlaste hulgas tema hinnangul paranenud. Ratastoolis inimesi ei vaadata enam viltu ja neid ei kardeta. Pigem esineb sagedamini just vastupidiseid olukordi. Ratastoolis liiklejaid kiputakse alahindama ja liigselt abi pakkuma.