Tänane Eesti haridussüsteem toodab liiga palju humanitaarse ja sotsiaalse kallakuga poolharitlasi (kolm aastat bakat ei ole veel kõrgharidus) ja osutub pikas perspektiivis põhiliseks takistuseks kõrget lisaväärtust ja seega ka elustandardit võimaldava teadmistepõhise majanduse kujundamisel. Perensi artiklis viidatakse ka visalt elavale müüdile selle kohta, et majandus- või sotsiaalteaduskonna erialad olevat justkui rikkaks saamise kindlam moodus.

Taoliste müütide tekkimist soodustavad ka tõsiteaduslikud uuringud. 21.jaanuari Postimehes kajastati näiteks professor Raul Eametsa poolt juhitud Tartu Ülikooli teadlaste uuringu tulemusi, mille kohaselt on sotsiaalteadlasi juhtide seas palju rohkem (17%) võrreldes reaalteadlastega (5%). Samuti on esimeste palk aasta pärast kraadi saamist kõrgem (1150€, reaalteadlastel 895€). Täpsuse huvides olgu mainitud, et sotsiaalteadlaste hulka liigitatakse ka kõik majandus-, äri- ja juura erialad. Samal ajal Priit Perens: „Ülikoolid toodavad ärijuhte ja avalikke haldajaid, kuid vajame hoopis insenere ja keevitajaid.“

Ühe asja tahaks siinkohal ära õiendada. Oskust oma äri juhtida vajavad nii disainerid, hambaarstid kui ka maastikukujundajad. Seega ei saa neid oskusi ühiskonnas olla kunagi liiga palju. Ent kui ärijuhtimist õpitakse nö tühjale kohale, millele ei eelne ühtegi praktilist oskust, siis võib tagajärg jäädagi õhku rippuma. Haridussüsteem väljastab lõputult avalikke suhtlejaid ja müügimehi, küll aga mitte piisavalt neid, kes oskaksid midagi toota, mida müüa saab ehk siis keevitajaid. Ajalooline paradoks on muidugi ka see, et müügimees (kaupmees) teenibki kordades rohkem kui tootja.

Siit siis ka need väärtushinnangud, millede kujunemises ei ole pelgalt noored ise süüdi. Just lapsevanemad on need, kelle ideaaliks on konditsioneeritud toas, suriseva kohvimasina kõrval Exceli tabelit täitev võsukene. Igasugune käeline tegevus, mis just ei seisne arvutiklaviatuuri toksimises (Perens), on justkui madalama astme töö. Ja tagajärg on: Eestis õppis 2010/2011 õppeaastal sotsiaalteadusi 23 333 tudengit (lisaks humanitaarid) ning reaalteadusi 7 712 tudengit. „Üleharitud“ filoloogide ja filosoofide eksirännakuid tööturul kajastas hiljuti põhjalikult artiklite sari Eesti Päevalehes.

Tasakaalustamatus sotsiaal- ja reaalteaduste vahel ei ole Eesti haridussüsteemi ainuke häda. Kõvasti kreenis on ka rakendusliku ja akadeemilise hariduse proportsioon. Ja see läheb paigast ära juba pärast põhikooli lõppu. Kusjuures Euroopas on rõhuasetused hoopis teistsugused. Euroopa Liidus (EL25) läheb põhikoolist otse gümnaasiumisse 40% õpilastest, ülejäänud siirduvad ametikooli eriala omandama. Šveitsis läheb gümnaasiumisse 17% ehk vaid need, kel on kindel siht hiljem ülikooli minna ja teadlaseks saada. Ligilähedane on vastav proportsioon ka Tšehhis, Austrias ja Slovakkias.

Eestis on proportsioon 30-70% üldharidusliku gümnaasiumi kasuks. Tulemuseks on täna keskmiselt 19-aastane lõpetaja, kes üldjuhul teab hästi palju, mitte midagi ei oska ja kelle hind tööturul on suhteliselt nullilähedane (kogemust ju niikuinii ei ole). Asi on põhimõtteline. Euroopas prevaleerib seisukoht – võimalikult ruttu mingi amet selgeks, siis on leib laual ja võimalused iseseisvaks eluks loodud. Nüüd on noorel inimesel kaks valikut: kas edasi õppida (kui pea võtab, miks mitte doktorantuurini välja) või tööle minna. Eesti üldgümnaasiumi lõpetaja sunnitud valik on edasi õppida (soovitavalt pehmeid erialasid) ehk lapsepõlve pikendada ja elada edasi vanemate kulul niikaua kui kannatab. Varsti on see noor 22-23 aastat vana, teab veelgi rohkem, endiselt mitte midagi ei oska (erialaained tulevad ju alles magistrantuuris) ja hind tööturul endisel madal.

Ent põhjuste analüüsis ei ole ma Priit Perensiga kindlasti nõus. Perens: „Koolilõpetajad tunnevad end kindlamalt emakeele kui numbrite ja füüsikaseaduste osas.“ Väidetavalt läheb koolis põhiline aur lugemis- ja kirjutamisoskuse lihvimisele ning kuna matemaatika õpetamise metoodika on kehv ja õpetaja silm ei sära, siis ongi tulemuseks pehmed erialavalikud. Tegelik olukord ja põhjus kiivas erialavalikutele on veidi keerukam.

See, et matemaatikaga (ja reaalainetega laiemalt) on midagi põhimõtteliselt valesti, see on selge. Meie koolis õpetatakse arvutama, aga mitte seda arvutamisoskust elus kasutama. Isiklik kogemus: ühel tudengil jäi suulisel järeleksamil kümme protsenti sajast võtmata. Ristkorrutis ja liitintress on paljude abiturientide jaoks abrakadabra.

Meie koolis õpetatakse matemaatikat, aga mitte seda, miks see (elus hakkama saamiseks) tähtis on. Õpetatakse keemiat ja füüsikat, aga mitte seda, miks see tähtis on. Erinevalt TÜ sotsiaalteadlastest on näiteks ajakiri Forbes veendunud, et palju raha teenitakse just neil erialadel, mis koonduvad ümber märksõnade matemaatika-füüsika-keemia, inseneriteadused ja infotehnoloogia. Kusjuures ma olen veendunud, et eesti lapse aju ehitus ei ole väga palju erinev korealase või hindu omast.

Samuti olen ma aastaid kirjutanud artikleid emakeele(tuse) teemal (Eesti Ekspress 25.02.2013 ja Sirp 05.05.2011). Totaalne lugematus on kaasa toonud sõnavaratuse ja kirjaoskamatuse. Lõpukirjandi teemad on „Mina ja Feisbuk ...“. Kirjandi kirjutamise ruumi on söögi ja joogi kõrvale ilmunud õigekeelsuse sõnaraamat. Pooled TÜ esimese kursuse tudengitest on sisuliselt kirjaoskamatud. Nad tunnevad küll tähti, oskavad lugeda ja kirjutada aga... nad ei saa aru. See tähendab: puudub funktsionaalne kirjaoskus. Tekst, mis on kaks lehekülge pikk või video, mis on pikem kui viis minutit, osutub keskendumishäiretega netipõlvkonna noore jaoks tihti ületamatuks raskuseks. Võõrsõnadest ja sünonüümidest ei saada aru. Puudub sõnavara. Aga kui ei ole sõnu, ei saa olla ka mõtteid (Viivi Luik, Postimees 20.01.2013).

Olin pikki aastaid oma pead murdnud mõlema probleemi kallal. Kui koolis on üldse kaks tähtsat ainet, siis on need emakeel ja matemaatika. Esimene teeb sinust intelligentse inimese ja teine õpetab mõtlema. Need kaks ainet peavad olema, ülejäänud võivad olla. Ent ma polnud kunagi mõelnud, et need kaks (probleemi) on omavahel seotud. Ent siis trehvasin vestlema Eesti ühe väidetavalt parema matemaatikaõpetajaga (Hele Kiisel, Hugo Treffneri Gümnaasium) ja tema viis otsad nö kokku.

Keskmine eesti (ja mitte ainult) laps hakkab matemaatikat pelgama kuskil viiendas klassis (minu enda kodus selline olemas, küll mitte matemaatikat pelgav). Sealt alates muutuvad ülesande kirjeldused veidi pikemaks. Nüüd tuleb suuta viis lauset mõttega läbi lugeda ja viienda lause juures ikka veel mäletada, mida esimeses öeldi. Aga kuna see neti- ja iPad’i põlvkond polegi tihti lugenud midagi, mis oleks pikem kui viis rida või mis ei plingi ega vaheta värvi, siis olemegi probleemi ees. Seega - põhjus, miks noorte haridusvalikutes igasugused „loogiad“ ehk siis pehmed erialad nii populaarsed on, peitub matemaatikas. Õigemini selle pelgamises. Kusjuures see on paljudele üllatuseks seotud lugemusega.

Tegelik pauk tuleb umbes kahekümne aasta pärast. Siis on tänased koolilõpetajad oma võimete tipus ehk kuskil neljakümnendate keskel. Ja need müügi- ning PR-mehed pole siis võimelised haldama ja korras hoidma neid tehnoloogiaid, mida me ei suuda täna veel ettegi kujutada. Sestap tegelevad sellega natuke teise silmakaare ja nahavärviga inimesed.