Lugeja homode sallivusest: enamikule ei meeldi, aga peame?

Kellel on selline võim ja õigus otsustada selle üle, mis siin maailmas on normaalne nähtus ja mis mitte? Kas vähemusel on õigus seda dikteerida enamusele või vastupidi? Kas rahval on ka siin sõnaõigus või otsustavad selle üle üksnes poliitikud, kelle väärtushinnangud eksporditakse sageli välismaalt ja võivad sellistena üleöö muutuda?

Samasooliste seksuaalsuhteid on läbi ajaloo pigem taunimisväärseteks peetud. On muidugi olnud aegu, kus see on mingi väikese jõudeelava grupi (jõukate, eliidi) seas olnud aktsepteeritud tegevus, kuid laiadesse massidesse pole see kunagi jõudnud. Kuna see on erandlik nähtus ja vastuolus enamuse veendumustele ja looduse poolt seatud normidele, siis ei saagi seda nähtust täiesti normaalsena võtta.

Tänapäevaks on homodesse suhtumine riigijuhtide tasandil nihkunud ühest äärmusest teise. Kui keskajal karistati homosid surmaga, siis tänapäeval on neile tehtud elu võimalikult mugavaks, et nad tunneksid end täiesti täisväärtuslike inimestena. Neil on kohati rohkemgi õigusi kui tavainimestel. Kui neile midagi ei meeldi, võivad nad homoks olemist ära kasutada, et süüdistada teisi homofoobias. Muide siinjuures tasub teada, et esimese Eesti Vabariigi ajal olid homosuhted karistatavad.

Homo - täisväärtuslik inimene?

Me ju ei lase skisofreenikul kandideerida Riigikokku, töötada politseis või omada juhilube. Kas see on tema ahistamine? Kas see on homode ahistamine, kui me ei anna neile samu õigusi, mis on heterosuhtes olevatel inimestel? On ju muu maailma näitel näha, et kui homodele antakse seadusliku kooselu ja/või abielu õigus, siis järgmisena tahetakse lapsi hakata lapsendama. Kuid kas siin ei minda juba üle piiri?

Minu arvates on siin mindud juba täiesti teise äärmusesse ja see püüd homodest iga hinna eest teha heterodega samaväärseid kodanikke, milleks nad ju ise võimelised ei ole, on lihtsalt koomiline. Umbes sama koomiline, kui end naiseks ümber lõiganud mees, keda siis naiseks peetakse. Aga ta pole ju seda! Keda me petame? Või peame me elamagi mingis näivas maailmas, kus peame tunnistama selle olemasolu, mida tegelikult ju olemas ei ole?

Meil võtavad sõna peamiselt edukad ja intelligentsed homod. Paljud homodest on aga teistega manipuleerijad, suure surve all ja sisuliselt homoks tehtud. Kõik ei ole nii ilus, kui meie "homoeliit" näidata püüab, et on ilus vastastikune armastus ja puha. Tegelikult on homode maailm üks suur naiivsete inimestega manipuleerimine ja nende vägisi homodeks tegemine. Pole neid sündinud homosid seal sugugi nii palju. Sündinud homo vajab partnerit ja selle leidmiseks ta risti ette ei löö. Kes kaitseb neid vägisi homodeks tehtud lihtsameelseid inimesi?

Kellel on õigus öelda?

Peamine küsimus on aga see, et kellel on õigus rahvale peale suruda seda, mida nad peaksid aktsepteerima ja mida mitte? Meie riigijuhid võtavad kõik ilma küsimusi esitamata välismaalt üle, sest välismaal olla kõik kõige parem ja oma pead kasutada pole vajagi. Tore. Aga kas välismaal võidakse ka vahel eksida? Kas meie riigijuhid sellist mõtet on kunagi mõlgutanud? Kui meile eeskujuks olevates nn demokraatlikes maades kõik otsused nii väga õiged on, siis miks on nad praegu kriisis? Miks neis riikides sündivus aina väheneb ja riigi toimimiseks vajatakse üha uusi immigrante (kes tulevad peamiselt riikides, kus homosuhted on pigem mitteaktsepteeritud)?

Kas see ei pane meie juhte mõtlema, et ehk on ka läänemaailmas kusagil midagi kunagi valesti tehtud ja võiks nende andunud kopeerimise asemel teha midagi originaalset, midagi erinevat, midagi mis sobib meile, midagi mis toimib. Nii peaks mõtlema.

Kui läänemaailmas (ja eriti ka meil siin Eestis) sündivus väheneb, siis miks peaks propageerima suhteid, milles ei sünni lapsi? Milleks seda vaja on? Miks surutakse enamusele peale sellist maailmavaadet, mida ju sisimas ei toetata? Miks me ei näe ühtegi kampaaniat heterosuhete ja sündivuse suurendamise toetuseks? See on mõttekoht...

Tulemuseks võib olla väärtuste kaotamine

Kindlasti on homode hulgas palju toredaid inimesi. Selles pole küsimus. Küsimus on ühiskonna väärtustes, mida pidada normaalseks. Perekond on seni olnud püha ja puutumatu mõiste, millel on kindel traditsiooniline mudel. Selle lõhkumine tundub paljudele ühiskonna viimase kindla struktuuri lammutamist, mille tulemuseks on väärtuste kiire ja täielik häving, kaos. Liigne sallivus võib olla tappev, kusagil on see murdepunkt, millele järgneb kiire häving ja anarhia.

Homode sallimine on kohati muutunud moeröögatuseks nende seas, kes soovivad näidata end eriti salliva ja edumeelse inimesena. See on mugav ja lollikindel. Sa ei pea endale isegi aru andma, miks ja mida sa teed.

Kummaline on vaadata ka maailma juhtriigi USA homopropagandat. Seda surutakse ka teistele riikidele peale. Äsja kritiseeris Poola endine katoliiklasest president Walesa homosid ja koheselt tühistati tema loengud USA-s, mis oleks talle sisse toonud 70 000 dollarit. Huvitav küll, mis õigusega nõutakse katoliiklaselt oma usutõdedega vastuolus oleva nähtuse aktsepteerimist? Kuid moslemitele, kes usust tulenevalt suhtuvad homodesse väga negatiivselt, ei suru keegi sallivust peale. Pole kuulda olnud, et USA suruks näiteks Saudi Araabias või Pakistanis peale homosallivust. Seda teha ei julgeta. Üleüldse mis õigus on USA-l otsustada, kuidas mingi riik ja rahvas oma elu korraldab. Näiteks EL-is on surmanuhtlus keelatud, kuid USA-s mitte. Kuid kas me nõuame nüüd USA-lt surmanuhtluse keelustamist ja peame teda seetõttu mingiks tagurlikuks paariariigiks?

Enamik ei aktsepteeri

Võib kindlalt väita, et enamik ei aktsepteeri homosuhteid ja need tunduvad neile ebaloomulikud ja võikad. Miks siin ei küsita rahva arvamust, vaid surutakse pideva propaganda ja ajupesuga rahvale peale maailmavaadet, mida nad ei aktsepteeri? Kusjuures seda ajupesu tehakse veel rahva enda rahadega. Mis on sellel kõigel pistmist demokraatiaga?

Rahvas kui Põhiseaduse järgi "kõrgema võimu kandja" peab saama õiguse otsustada ise riigi põhimõtteliste küsimuste üle. Rahval peab olema õigus panna paika väärtuste raamistik, mille raames siis poliitikutel oleks õigus tegutseda. Lihtne ja demokraatlik. Mitte nii, et karjuvas vähemuses poliitikud suruvad enamusele (välismaa survel) ajupesu ja repressiivselt peale väärtusi, mida enamus ei aktsepteeri. Demokraatias peaks asjad ikka vastupidi käima nii, et poliitikute vähemus viib ellu rahva enamuse soove. Ja küsib neid soove, eriti põhimõtteliste küsimuste kohta. See oleks tõeline demokraatia.

Täna tundub aga, et homod on suisa puutumatuteks kuulutatud ja kõik kes nendega ühel nõul ei ole, saavad kohe "väljavalitud" nn arvamusliidrite, ajakirjanike ja poliitikute poolt maatasa tehtud, kui sallimatud, degenerandid ja progressiivsete valgustusideede hävitajat. Hea muidugi, et homosid mitte pooldavaid heteroid täna veel vangi ei panda nende eriarvamuse eest. Juba praegu kardetakse homosid mitte tööle võtta või neid muul viisil häirida, sest vastutasuks võid saada kaela süüdistuse homofoobias ja siis on lips läbi...

Kuhu me nii jõuame?

Kuid kuhu me niiviisi jõuame oma demokraatiaga? Kui vähemus otsustab enamuse asemel, siis milleks meile enam valimisi? Las tuleb mingi vähemus, kes on sünnilt andekad poliitikud (enda väitel muidugi) ja hakkavad siis asju isekeskis riigis otsustama. Mis sest enamusest ja tema soovidest, las aga targem ja väljavalitud vähemus valitseb ja dikteerib kuidas elada ja olla.

Tegelikult peavad ka vabadustel ja sellel paljukiidetud sallivusel ja demokraatial piirid olema. Muidu hakkab see iseennast hävitama, kui aktsepteerib ja sallib oma vaenlasi. Ei saa minna nii sallivaks, et hakata sallima neid, kes ei aktsepteeri enamuse arvamust ja üldse demokraatiat kui sellist. Ei saa olla nii salliv, et aktsepteerida demokraatia lõhkujate vabadust tegeleda selle lõhkumisega. Kusagil peavad olema piirid, sest muidu muutub kogu demokraatia haledaks farsiks ja iseenda paroodiaks.

Lõpetuseks. Keegi ei keela homodel olla homod, kuid enamikule see ei meeldi ja ei saa kunagi meeldimagi.

Kuhu see vähemuse poolt peale surutud sallivus ükskord välja jõuab, on raske öelda...