Paul-Erik Rummo: Mari-Liis Lille kõne põhipaatos – iga inimene peaks tundma end vajalikuna – on enam kui sümpaatne
1988. aasta pleenumi taustana kehtis see tsaariaegne Vene paradigma, et etableerunud haritlased ja kultuuritegelased kujutavad endast õigusteta ja otsekui kõnevõimeta rahvamasside häält ja nende eestkostjaid ligipääsmatu võimu ees. Demokraatia ja üldkättesaadava hariduse olukorras on igal isikul ja grupil võimalus end esindada, poliitikas aktiivne olla ja arendada endas selleks vajalikku võimekust, saati siis omaalgatuslikult tegutseda mistahes endale südamelähedases elusfääris. Iseenesest on ju iga inimene, kes midagi teeb, loomeinimene – loomingulisus on iga viljaka inimtegevuse mootoriks.
Mis Mari-Liis Lille loetletud valupunktidesse puutub, siis niipalju kui nendest ülesaamine eeldab poliitilisi ja seadusandlikke otsuseid, töötavad poliitilised kodanikuühendused (erakonnad), parlament, valitsus eranditult kõigiga nendest (kui osadega suurest, hulga sisemiste mõjuseostega pildist) päevast päeva, kaasa tõmmates asjatundjaid ja sihtrühmade esindajaid. Asi pole ju rääkimises, milleks, nagu Mari-Liiski viitas, on põhiseadusliku sõnavabaduse olukorras võimalusi rohkem kui keegi neid kasutada jõuab. Asi on läbimõeldud süsteemses tegemises.
Samas suur jagu ühiskonnaelu asju ei ole olemuslikult poliitilised selle sõna spetsiifilisemas mõttes ega eelda kuninga käsku seaduste näol. Mulje, nagu tahaks riigivõim kõike enda kätte monopoliseerida, on vähemalt Eesti puhul õhust võetud ja sügavalt ekslik. Osalt just tänu riigi toetavale usaldusele kodanike vastu on Eestis post-totalitaarse ühiskonna kohta rekordiliselt kiiresti käima läinud sellised inimestele tegutsemisrõõmu pakkuvad ja elu edasiviivad algatused nagu külaliikumine, Teeme Ära, uuskasutus, Toidupank, Noored Kooli, Hooandja, mitmed heategevusliikumised jne. Nende politiseerimine ja riigistamine oleks lõpmata ogar.
